Itaallaste vaated sellele, mis on eetiline, mis mitte, on väga paindlikud, nii et põhjaeurooplased on mõnikord sunnitud kahtlema nende aususes. Lewis (2003, lk 21) väidab ka, et kui itaallased painutavad reegleid või mõnest seadusest-määrusest mööda hiilivad, siis leiavad nad ise, et on vähem ideaalide kütkeis kui näiteks šveitslased, ja seega märksa suuremad realistid. Nad ei pea end korrumpeerunuks või moraalituks, samuti ei tunnista nad oma sammude illegaalsust. Mitmes hämaras valdkonnas on „otsetee“ kasutamine itaallaste silmis ainus intelligentne tegutsemisviis. 1.5 Keelepeks ja vaikimine infoallikana Põhjamaades on keelepeksul negatiivne varjund ja ka anglosaksi maades ei seisa klatš kuigi heas kirjas. Sellegipoolest on keelepeksul meie jaoks palju suurem tähtsus, kui me esmapilgul tunnistada tahaksime. Lewis (2003, lk 22) väidab, et paljude maade ringkondades on see oluline infoallikas.
varajasemast ennetustasandist. Uimastipreventsioon on juba aastakümneid olnud arenenud riikide tervisekasvatusprogrammides ning kasutatud strateegiad on arenenud ja muutunud läbi aegade (Thamm, 1994). 1960. aastatel domineeris hirmutamistaktika - hoiatati ebaõige käitumise eest ja loeti üles tervisega seotud riskifaktoreid, seitsmekümnendatel domineerisid käsud ja keelud, rõhutati illegaalsust, kriminaalsust ning karistamist, trahve ja muud selletaolist. Sellele järgnes korrektse informatsiooni edastamise etapp, mille käigus tekkis olukord, kus uimastid muutusid hoopiski millekski huvitavaks, keelatud naudinguvahendiks. Kaheksakümnendatel toimis preventsioon läbi pakkumiste kuidas elada hästi ilma uimastiteta (Thamm, 1994). Siiski on uus ja hea (uimastivaba)
Koolitasandi uimastipreventsiooni strateegia lähtub esmasest, kõige varajasemast ennetustasandist. Uimastipreventsioon on juba aastakümneid olnud arenenud riikide tervisekasvatusprogrammides ning kasutatud strateegiad on arenenud ja muutunud läbi aegade (Thamm, 1994). 1960. aastatel domineeris hirmutamistaktika - hoiatati ebaõige käitumise eest ja loeti üles tervisega seotud riskifaktoreid, seitsmekümnendatel domineerisid käsud ja keelud, rõhutati illegaalsust, kriminaalsust ning karistamist, trahve ja muud selletaolist. Sellele järgnes korrektse informatsiooni edastamise etapp, mille käigus tekkis olukord, kus uimastid muutusid hoopiski millekski huvitavaks, keelatud naudinguvahendiks. Kaheksakümnendatel toimis preventsioon läbi pakkumiste kuidas elada hästi ilma uimastiteta (Thamm, 1994). Siiski on uus ja hea (uimastivaba) ühiskond utoopiline, realistlikum on võimalikult vähene uimastite tarbimine elanikkonnas. Viimasel
annaabi.ee 
