kui 3 sünteetilist aminohapet. E. Suur sööda toorkiu sisaldus alandab lämmastiku kasutamise efektiivssust organismis. 5. Sööda kasutamise efektiivuse suurendamine sööda töötlemisega ja ensüümide kasutamisega. Teravilja jahvatamine parandab sööda seeduvust (3-5%), sööda granuleerimine suurendab 7% võrra söödaväärinudst ja 6% sigade massi-iibeid. Teravilja soja ratsioonis on 2/3 fosforist seotud kujul fütiinhappena, mikroobse fütaasi kasutamine aitab seda fosforit kasutada ja vähendab fofori emissiooni rooja kaudu. 6. Geneetiliselt modifitseeritud söötade kaasutamine (GMO). 7. Sigade söödaratsioonide õigeaegne muutmine. Nt ühes katses (Henry, Dourmand, 1993) vähenes lämmastiku emissioon 15% kui nuumsigadele hakati alates 60 kg
180 päeva. Intensiivsem söötmine või tõugude ristamine lühendab seda vanust 2...3 nädalat. Sellega suureneb majanduslik efektiivsus, sest lüheneb tapaküpsuse saavutamise aeg, mis omakorda võimaldab vabanevat sulupinda kasutada uute sigade nuumamiseks. Suguloomadel ja tööloomadel, kelle eluiga peaks olema pikem, taotletakse mõõdukat varavalmivust. Samuti piimaveistel eelistatakse mõõdukat varavalmivust. Seepärast ei taotleta noorloomade üleskasvatamisel maksimaalseid massi-iibeid, vaid toidetakse normaalsel tasemel ja välditakse organismi ületoitmist ja kasvamist. Lehmadel on varavalmivuse näitajaks tavaliselt esimese seemenduse vanus ja esmaspoegimise iga (EPI). On leitud, et ka tiinuse kestus väljendab varavalmivust. Näiteks eesti veisetõugude tiinuse kestus varieerub järgnevalt (Saveli, 1970): eesti holsteini tõul 278 päeva, eesti punase tõul 282 päeva ja eesti maakarjal 281 päeva. Siit võib järeldada, eesti
saab suurendada ainult sihipärase valiku teel. Varavalmivamad loomad saavutavad kiiremini organismi täiskasvanu faasi ning neil on lühem eluiga kui hiljavalmivatel loomadel. Seepärast taotletakse kiiret varavalmivust just lihaloomadel (tarbeloomadel), kelle eluiga on lühike. Piimaveistel, kelle eluiga peaks olema pikem, taotletakse mõõdukat varavalmivust. Samuti piimaveistel eelistatakse mõõdukat varavalmivust. Seepärast ei taotleta noorloomade üleskasvatamisel maksimaalseid massi-iibeid, vaid toidetakse normaalsel tasemel ja välditakse organismi ületoitmist ja kasvamist. Lehmadel on varavalmivuse näitajaks tavaliselt esimese seemenduse vanus ja esmaspoegimise iga (EPI). Veistel saabub SUGUKÜPSUS heades söötmis-pidamistingimustes juba 6-8 kuu vanuselt. Selles vanuses ei ole õige noorloomi veel seemendada, sest noorloomade organism pole oma arengus järglase saamiseks valmis. Et vältida noorveiste juhuslikke paaritusi, tuleb lehmikud pullikutest eraldada umbes
annaabi.ee 
