Kuus end kui raamatu kirjastajat, väitis koguni, et autoreid on mitu), näiteks kirjutab Pilvre: "Rakke lähenemine seksiteemale on kohati tegelikult selline, et tekib küsimus, kas on ikka tegemist naisautoriga." (Looming nr. 12, 2000); Karl Martin Sinijärv kirjutab oma retsensioonis jutustuse "Seitsme päeva" kohta: "No ja naistekas pole ta teps, ja kui tema ka naisterahva kirjutet on, siis seda daami tahaks ma ihusilmaga näha. Kangesti musku- ja maskuliinne tundub see jora (...). Naisterahvuslik autorsus tundub endiselt ebatõenäolisena ei või välistada, et teatav kildkond tillita inimesi sel moel end omis mõtteis väljendab, uskuda ei tihka sellegipoolest." (Looming nr 2, 2001). Rakket on sageli võrreldud Kenderi ja Sauteriga. Teosed: · "Let's go" (jutustus, 1989) · "Kalevipoeg" (jutukogumik, 2000) · "Seitse päeva" (2000) · "Mitu juttu" (jutukogumik, 2001)
Eestis said juudi koguduste rajajaiks esimesed juudi püsiasukad - nn "Nikolai sõdurid" ehk kantonistid. Sellist nimetust kandsid Venemaal 1805-1856 soldatite pojad, 1810. aastast ka sõjaväeasulate elanike pojad, kes arvati sõjaväkke kuuluvaks sünnist 2 alates. (Juudid olid Venemaal sõjaväekohuslased 1827. aastast peale.) Eestlased teadsid juutidest Piibli kaudu juba ammu enne seda, kui neid Eestis oma ihusilmaga nägid, ja vastavad olid ka eelarvamused. Näiteks olevat millalgi 1850. aastatel Rakverre komandeeritud juute kohapeal vaatama kogunetud kui imeloomi. "Aus ristirahvas" ei tahtnud oma silmi uskuda: juudid olid samasugused inimesed nagu kõik teisedki, ilma sarvede ja sabata. 1865. a sai osa juute õiguse elada väljaspool "juudi asuala" (st ka Eestis) - nimelt esimese järgu kaupmehed, kutsetunnistusega käsitöölised ja kõrgharidusega spetsialistid. Kogudused tekkisid
Müüdilise maailmamõistmisega inimese jaoks oli müüt niiöelda “alati olnud” kogu profaanse aja jooksul ja nimelt ikka põlvest põlve edasi jutustatavana. Seda ütlebki sõna igikestev. Religioonist eristab müüt see, et temas ei ole teravat vastandlikkust loomuliku ja üleloomuliku vahel. Kreeka jumalaid ja kangelasi kujutati antropomorfsete olenditena, keda oli sakraalsel ajal olnud võimalik oma ihusilmaga loomulikul viisil näha, kuigi sellist võimalust tuli tavalistel inimestel harva ette. Profaansel ajal ilmus jumalik inimesele enamasti pigemini mõnel “maskeeritud” kujul, kuid ikkagi loomuliku nähtusena. Religioosse maailmamõistmise üheks tunnuseks on üleloomuliku eristamine teispoolsusena loomuliku maailma suhtes. Müüdilise maailmamõistmise raames oli maailm tervikuks kujundatud ja see tervik omakorda sisemiselt lahtiliigendatud jumalate ühtse päritolu kaudu
annaabi.ee 
