(Trumm, s.a). 2.1 Ireneus (u 125-202) Keskaja kirikuisa Ireneus ei uskunud hinge surematusesse. Tema käsitles piibellikk u arusaama „liha ülestõusmisest“, millele järgnes viimne kohus ja õndsate ning hukkaminejate lahutamine. Inimkond langes Aadama läbi pattu ja surma ning Jumala poja Jeesuse Kristuse kannatamise, ristisurma ja ülestõusmise läbi on inimkond taas saanud võimaluse elada osaduses Jumalaga. Ja seega on meie inimlikku, ihulikku ja surelikku ihusse asetatud surematuse seeme. Meie ihu on jumalik ja seega ei ole surmal selle üle lõplikku sõna (Salumaa, 1993, lk 32). 2.2 Augustinus Aurelius (354-430) Augustinuse predestinatsiooniõpetuse kohaselt pole inimestel tahteavaldus t, Jumal määrab kellele armu annab. Jumal on teatud osa inimsoost juba ette valinud ja määranud õndsakssaamisele ja neile on ka väljaspool kristlikku kirikut tagatud pääs naudingule.
rääkimata jäänud. Mõlemast õhkub vaenu balti parunite ja kiriku vastu. ,,Viha sakslaste vastu on tüdruku juures juuri ajanud", nii kirjutad Fr. R. Kreutzwald oma kirjavahetuses Koidula kohta. ,,Kosjakased ehk Maret ja Miina" hoiatab Lydia Koidula lõhe eest rikaste ja vaeste ning peremeeste ja sulasrahva vahel ja peab vajalikuks lõpetada oma näidend sellise üleskutsega: ,,Käsikäes õiglased eesti pojad isamaa põllul töös: ja seda ma tahaksin näha, kes meie vaimu- ja ihulikku õigust peaks jõudma kütkes pidada! Samm- sammult, nagu seal koit hommikuse taeva veerele, saab vaimu vabadus Eesti taevale tõusma aga niisama kindlalt! Ühendus kasvatab, ühendus kangestab, ühenduses astugem edasi! Elagu meie Eestimaa ja tema rahvas. Hurraa!" See oli samasugune otsene pöördumine rahva poole nagu C. R. Jakobsoni isamaakõned, mida võis kuulda kas või kolm päeva järjest ilma söömata. Koidula näidendi jõudsid tunduvalt kaugemale ,,Vanemuise" saalist
rääkimata jäänud. Mõlemast õhkub vaenu balti parunite ja kiriku vastu. ,,Viha sakslaste vastu on tüdruku juures juuri ajanud", nii kirjutad Fr. R. Kreutzwald oma kirjavahetuses Koidula kohta. ,,Kosjakased ehk Maret ja Miina" hoiatab Lydia Koidula lõhe eest rikaste ja vaeste ning peremeeste ja sulasrahva vahel ja peab vajalikuks lõpetada oma näidend sellise üleskutsega: ,,Käsikäes õiglased eesti pojad isamaa põllul töös: ja seda ma tahaksin näha, kes meie vaimu- ja ihulikku õigust peaks jõudma kütkes pidada! Samm- sammult, nagu seal koit hommikuse taeva veerele, saab vaimu vabadus Eesti taevale tõusma aga niisama kindlalt! Ühendus kasvatab, ühendus kangestab, ühenduses astugem edasi! Elagu meie Eestimaa ja tema rahvas. Hurraa!" See oli samasugune otsene pöördumine rahva poole nagu C. R. Jakobsoni isamaakõned, mida võis kuulda kas või kolm päeva järjest ilma söömata. Koidula näidendi jõudsid tunduvalt kaugemale ,,Vanemuise" saalist
pannud ei ole? On aga loodus, s. o. on meie kõrge Looja oma targa tahtmise järele kõiki seda temale külgi loonud, siis pärib ta ka temalt järeleandmata, et ta Tema andesi, s. p. wõiimusi mitte ära surmamisele ei anna, waid et ta neid sellele elule harjutab, kosutab, tõstab, millele nad aga vähegi haritud, kosutud, tõstetud wõiwad saada. Emancipirimine ei ole siis kogunigi põlastaw püüdmine ja nõuudmine, waid päris kohus, elu ülesanne. Pärisorrjust, ei ihulikku, ei waimulikku, ei päri Jumal, kes isi inimesi oma ette tulla käsib lapselikkus lahedas meeles, aga mitte orjapärimises, waid waimu wabat töötamist ja kasvamist tema püha ja kõrge tahtmise täistmiseks terwe elava kogu juures. Väitele kõrgele haridusele jõuudnud, meeste kõrwale ametisse astunud naise juures loomuomase õrnuse kadumisest on Suburgil taas mahlakad vastuväited: Nüüd paluksin aga natukene sügawamini järele mõteldes, isi
annaabi.ee 
