Fifth level Imetajad Hallhüljes 17 700 Viiger umbes 8 000 Randal Pringel (vaalaline) peamiselt Läänemere lõunaosas Linnud kühmnokk- luik, merikajakas, jõgitiir, tõmmukajakas, naerukajakas, kalakajakas, hõbekajakas, tõmmuvaeras, hahk, meriski, unajalg-tilder, kivirullija, merivart, jääkoskel, roo-loorkull, hüüp, suurkoovitaja, kiivitaja, tuttvart, kõrka-roolind, luitsnokk-part, lauk. Kalad lõhe, iherus e. meriforell, vikerforell, tursk, ogalik, luukartis, kammeljas, tuulehaug, räim, kilu, merihärg, väike mudilake, lepamaim, merinõel. Liikide omavahelised suhted Sümbioos meriroos <-> vähk Parasitism paeluss -> kalad Kisklus hülged -> räim, tursk Konkurents karevetikas >< põisadru Toiduahel Click to edit Master text styles Second level Third level
Sellest tehakse kalamaksaõli LEST Lest on kuni 50 cm pikk Elutseb kuni 40 m sügavusel Elavad üksikuna Süvikulestad, kes koevad Gotlandi sügaviku piirkonnas Rannikukudulestad, kes koevad 4-22 m sügavusel Sööb merikarpe ja väikesi kalu Laia ja lapiku, veidi pikliku kehaga Lesta silmad on ühel küljel Tal on väga maitsev liha, mida suitsutatakse, kuivatatakse või praetakse Meriforell ehk iherus Meriforell võib kasvada umbes 80 cm pikkuseks Siirdekala, veedab enamuse oma elust meres, aga läheb kudema jõkke Toitub selgrootutest, konnadest, vihmaussidest ja isegi oma liigikaaslastest Ta on ohus kudemispaikade hävimise tõttu Jässaka kehaga ja suure peaga kala Meriforell on kõrgelt hinnatud maitsva liha tõttu Varusid püütakse suurendada kunstlikult Täname kuulamast!
Jõeforell Liiginimi eesti Jõeforell keeles Liiginimi Salmo trutta trutta morpha fario (L.) ladina keeles Rahvapäraseid Forell, jõgiforell, hõrnas, eherus, tähnik, eerus, tähniklõhe, nimesid jõelõhe, iherus. Kehamõõtmed Tavaliselt 25...45 cm, suurim Eestis püütud isend 79 cm. Kehamass Tavaliselt 200...500 g, suurim Eestis püütud isend 7 kg. Levik Levinud Euroopa jõgedes, Eestis ainult idapoolsemates jõgedes. Arvukus Arvukus langeb kudemispaikade vähesuse tõttu. Elupaik ja -viis Mageveekala, elab kiirevoolulistes, jaheda ja selge veega jõgedes ja ojades, eelistab mudapõhja. Oluline on varjepaikade
Ta kuulub meriforelli liiki (Salmo trutta morpha fario). Ta on meriforelli alamliik või paikne, jões elav vorm (morfa). Jõeforell on saanud rahvapärase nimetuse hõrnas (http://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%B5eforell, 13.03.2012)Laialdaselt kutsutakse jõeforelli ka forelliks või jõgiforelliks. Meeksi ojas, Piusa ja Vaidva jões nimetatakse teda hõrnaseks, Abjas eheruseks. Tal on veel teisigi rahvapäraseid nimetusi nagu tähnik, eerus, tähniklõhe, jõelõhe ning iherus (Mikelsaar, 1984). Karl Linné luges jõe- ja järveforelli eri liikideks, kuid on näidatud, et nad võivad vabalt üksteiseks muutuda. Näiteks kui Uus-Meremaale, mille ümber meri on jahedam, viidi sisse jõeforell, hakkas ta seal merre laskuma ja muutus tüüpiliseks meriforelliks. Jõgedes, kus elavad nii paikne kui siirdevorm, moodustavad nad koelmutel ühise parve ja koevad koos. (http://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%B5eforell, 13.03.2012) 1.2. Välimus
meripühvel, merihärg, nolgus, must mudil, kollakas pisimudil, väiksesilmaline mudilakene, väike mudilakene,merivarblane, merinõel, madunõel, võikala, liiperkala, raudkiisk, tuulehaug, neljapoisene meriluts, isandi limuski, makrell, merikukk ja kivinolgus. Merekalad eksikülalised: Kilttursk, merlang, siil-lest, mõõkkala, harilik merehunt, süsikas, ansoovis, heeringhai, merilohe, hobumakrell, õhukesehuuleline kefaal ja pollak. Siirdekald ja poolsiirdekalad: Angerjas, lõhe, iherus, meritint, vimb, merisiig, ogalik, jõesilm, merisutt, noakala, tuur, vinträim ja aloosa. Mageveekalad: Koha, ahven, kiisk, särg, latikas, nurg, haug, viidikas ja säinas. 13. LÄÄNEMERE LINNUSTIK Meri ja mererannik on elupaigaks suurele arvule linnuliikidele. Merepildis on linnud üheks silmapaistvamaks loomarühmaks, ning annavad sellele rohkesti ilu ja omapära. Seotus merega on erinevatel linnuriikidel suuresti erinev. Osa liike veedavadb
Võrumaad. Kalakirjad ja miniatüürid" (Ehrmann 1935). Kolm lugu kirjel- davad selles kalapüüki Vagula järvel eri aastaaegadel: "Suvisel Vagulal", "Talvisel Vagulal", "Tuli Vagula järve all". Lisaks leidub kogus otseselt looduskaitselisi tekste, milles autor ei moraliseeri, vaid jätab järeldused kaasaelamisega esitatud juhtumite kohta iga lugeja enese teha. Väga emotsionaalne on lugu "Viimased mohikaanlased", mille peategelaseks on hiigelsuur, vana ja kogenud iherus, keda ühelgi kalamehel ei õnnestu võrgu ega õngega kinni püüda, kuna tema end ikka lahti rabeleb. Loo lõpus saame teada, et kala on tapetud – püssilasuga. Selgesti antakse mõista, et tegu oli mõrvaga, eriti küüniliseks muudab asja see, et kasu- tati kalapüügile võõrast meetodit. Eerme tunnistab oma kogumiku järelsõnas, et ei oska oma teost mingis- se kirjanduslikku konteksti paigutada. Temaatilisel alusel võiks kala-
annaabi.ee 
