Inimene on sajast koorest koosnev sibul, paljudest lõngadest põimitud kude. Elus ei ole asjad nii lihtsad nagu meie mõtetes. Iga sünd tähendab eraldatust kõiksusest, tähendab piiratust, Jumalast lahutatust, piinarikast uueks saamist. ,,ma ei ole õnneliku eluga rahul, ma ei ole selleks loodud, see pole minu osa. Minu osa on vastupidine ... Õnnetus, mida mina vajan ja ihaldan, on teistsugune selline, mis laseb mul kirglikult kannatada ja iharusega surra. Sellist õnnetust või õnne ma ootan." Hermine: ,,sa oled liiga nõudlik ja näljane selle lihtsa, mugava, nii vähesega rahuloleva maailma jaoks, et ta sülgab su välja, tema jaoks on sul üks dimensioon üleliia." Mozart: ,,Kindlasti, elu on alati hirmus. Me ei saa sinna midagi parata ja kanname ometi vastutust. Vaevalt jõutakse sündida, ja juba ollakse süüdi. [ -- ] ja nüüd ei kuule te ju mitte üksnes
Inimene on sajast koorest koosnev sibul, paljudest lõngadest põimitud kude. Elus ei ole asjad nii lihtsad nagu meie mõtetes. Iga sünd tähendab eraldatust kõiksusest, tähendab piiratust, Jumalast lahutatust, piinarikast uueks saamist. „ma ei ole õnneliku eluga rahul, ma ei ole selleks loodud, see pole minu osa. Minu osa on vastupidine … Õnnetus, mida mina vajan ja ihaldan, on teistsugune – selline, mis laseb mul kirglikult kannatada ja iharusega surra. Sellist õnnetust või õnne ma ootan.” – Hermine: „sa oled liiga nõudlik ja näljane selle lihtsa, mugava, nii vähesega rahuloleva maailma jaoks, et ta sülgab su välja, tema jaoks on sul üks dimensioon üleliia.” Mozart: „Kindlasti, elu on alati hirmus. Me ei saa sinna midagi parata ja kanname ometi vastutust. Vaevalt jõutakse sündida, ja juba ollakse süüdi. [ -- ] ja nüüd ei kuule te ju mitte üksnes raadio poolt vägistatud Händelit, mis ka selles jäledaimas
pagan. Laske mul surra, see on kõik, mida soovin- Ma anun teid, ma palun teid põlvili: laske mul surra ja oma viimse hingetõmbega õnnistan ma oma päästjat.» Maheda ja paluva hääle, argliku ja alandliku pilgu peale astus Felton lähemale. Vähehaaval oli võlur ennast ehtinud maagilise kaunidusega, millega ta võis ennast ümbritseda ja end sellest vabastada oma tahtmist mööda -- ilu, maheduse, pisarate, eriti aga salapärase iharusega, kõige hukutavama iharuse vastupandamatu võluga. «Oh häda!» ütles Felton. «Ainus, mis ma võin teha, on teile kaasa tunda, kui te mulle kinnitate, et ohver olete teie. Kuid lord Winteril on teie vastu rasked süüdistused. Te olete kristlane, olete minu usuõde. Ma tunnen, et midagi tõmbab mind teie poole, mind, kes ma ei ole iialgi kedagi armastanud peale oma heategija, mind, kes ma elus olen kohanud ainult reetureid ja jumala-salgajaid
annaabi.ee 
