Tolleaegese propagandistliku kunsti eesmärk oligi valada sõnasõjad epigrammilisse visuaalsesse vormi, sest nii oli võimalus vaid liigutada ka võhiklike ja jäikade inimeste meeli.1 Kujutav kunst oli mõjusam kui olid sõnad ja füüsilised karistused. 1 Harbison, Craig, „Renessansskunst põhja pool Alpe”, lk 112- 118 Rääkides lähemalt kunstist reklaami teenistuses on hea näiteks võtta 20. sajandi üks tuntuim, venekujuri, NSVL’ i rahvakunstniku (1943) Veera Ignatjevna Muhhina (1889- 1953) roostevabast terasest 24 meetri (teiste andmete järgi 25- meetrine) kõrgune monumendi „Tööline ja kolhoositar” (LISA 1), mis valmis 1937. aasta Pariisi maailmanäituse tarbeks, kus ta tipnes 35 meetri kõrgusel NSV Liidu paviljonil ning oli algselt mõeldud paviljoni kunstiliseks elemendiks. Nõukogude Liit vajas näitusel teiste kapitalistlike riikidega võitlemiseks midagi monumentaalset, dünaamilist, kõnekat ja mõjuvat. Skulptuurigrupp oli väljas ka 1939
aastal toimus ball, see on natasa esimeseks suureks balliks. Enne balli, oli palju sagimist, soengute tegemine, kleidi valimine ning enese pesemine. Natasa oli see, kes tahtis kõige eest hoolitseda, nt. sättis ema kübarat ning sonja siidipaela. Kuid ennast oli neiu sootuks unustanud. Siis kui kõik olid juba valmis, polnud natasal kleitki seljas. Ja kui see selga sai, selgus, et kleit on liiga pikk ning tuleb lühemaks teha, kuid aeg pressis peale, kuna rostovid pidid olema kell kümme marja ignatjevna juures, et kõik koos ballile minna. Kuid valmis saadi alles veerand üksteist ning ballile asuti teele alles kell üksteist. Ballile jõudes tundus Natasale kõik nii kirju, ta ei tundnud ennast äragi, kui saali peeglisse vaatas, kuna naisi sellistes kleitides oli palju. Pidu läks käima ning Natasa oli väga õnnetu, kui märkas, et teda ei kutsutudki esimeseks tantsuks põrandale. Pidu läks edasi ning Natasa oli juba peaaegu, et
Moskva on suurlinn, kus on poodides palju kalastamis- ja jahivarustust müügil, samuti on seal ka uhked lihapoed. Vanka meenutab, kuidas nad vanasti koos vanaisaga käisid härrastele jõulupuud toomas: vanaisa tegi vahepeal piipu ja naeris külmetava Vanka üle, äkki jookseb neist mööda jänes ja vanaisa oleks meeleldi tahtnud ta kinni püüda. Vanka meenutab, et peres, kus Vanka ema Pelageja kunagi toatüdrukuna teenis, elas preili Olga Ignatjevna, kes Vankat õpetas ja talle kommi andis. Kui ema suri, läks ta perekööki 55 vanaisa juurde. Hiljem saadeti ta Moskvasse kingsepa juurde. Kirja lõpus palub Vanka vanaisa, et viimane Vanka juurde sõidaks ja ta sealt ära viiks, kuna kingsepa juures elab vaene poiss koera elu. Vanka adresseeris kirja külasse vanaisale Konstantin Makarõtsile ja jooksis tänavale kirja posti panema
annaabi.ee 
