Perpetuum mobile Perpetuum mobileks ehk igiliikuriks nimetatakse masinat, mis teeb tööd eimillegi arvelt ehk väljastab rohkem või vähemalt sama palju energiat kui on vaja masina käigushoidmiseks. Vastavalt energia jäävuse seadusele ning termodünaamika esimesele sedusele on igiliikuri loomine võimatu (vähemalt hetkel meile teada olevate ainete ning teadmiste abil) . Ja seega pole ühtegi mehhanismi veel olemas mida saaks nimetada igiliikuriks. Tihti räägitakse igiliikuritest kui igavestest liikujatest nii ülekantud kui ka otseses tähenduses, ent paljud ei anna endale aru, mida selle all tegelikult mõeldakse. Igiliikur peab liikuma igavesti iseenesest ja teeb samas ka tööd, et meil temast kasu oleks. Sellist mehhanismi on püütud juba ammu ehitada kuid siiani viljatult. Pikapeale on tekkinud veendumus, et igiliikurit ei saagi ehitada ja kehtib hoopis e...
raskused on võrdelised kaldpindade pikkustega. Erijuhul, kui lühem tahk on vertikaalne, jõuame tuntud mehaanikaseaduseni: et keha kaldpinnal paigal hoida, on vaja mõjuda sellele kehale pinda mööda üles suunatud jõuga, mis on keha raskusest nii mitu korda väiksem, kui mitu korda on kaldpinna kõrgus väiksem tema pikkusest. Niimoodi avastati igiliikuri võimatuse ideest lähtudes tähtis mehaanikaseadus. Veel igiliikureid Igiliikuri väljamõtlejate seas muutus väga populaarseks idee dünamomasina ühendamisest elektrimootoriga. Kõik niisugused projektid taanduvad järgmisele. Elektrimootor ja dünamomasin tuleb ühendada ülekanderihmaga ning voolujuhtmed viia dünamolt elektrimootorile. Kui dünamole anda algimpulss, paneb selle tekitatud vool käima elektrimootori, mootor omakorda käitab dünamo, sest nad on ühendatud ülekanderihmaga. Seega arvavad leiutajad, et masinad panevad vastastikku teineteist
ratast, mis iseenesest pöörleb. Aga siin on üks selline, mida saab teha paaritu arvu vasarate või elavhõbeda abil. Seibile kinnitatud vihtide asendi järjepidev muutumine peaks seda pidevalt pöörama." Pakuti ka torusüsteeme, milles ringlev vedelik pidi ainult leidurile enesele teadaoleval viisil eimillestki energioat tootma. Schotti raamatus ,,Technica curiosa" aastast 1664 kirjeldatakse kõrvuti nende aegade kõige põhjapanevamate tõsimeelsete füüsikaseadustega ka igiliikureid. Samas mööndab autor, et ,, mitte kõik säherdused masinavärgid ei tarvitse funktsioneerida", kuid esitleb samas Johann Joachim Becheri kohutavalt keerukat konstruktsiooni. Mainzi kuurvürstt laskis selle jaoks isegi ehitada torni, mille ajanäitaja pidi töötama just igiliikuri jõul, vajamata pommide vinnasttamist. Raamatu ,,Hypomnemata mathematica" tiitellehel (1586, autoriks hollandi matemaatik Simon Stevin) ilutsevad ebalevad sõnad, mida saaks tõlkida umbes
Kuulsaim vesiratastesüsteemi abil olev ehitis oli Babüloni rippaiad(10). Võib olla tänapäeval üks tähtsaimaid jõuülekande mehhanisme on hammasratas. Neid kasutas esmakordselt Archimedes oma mehhaanilises planetaariumis pannes vända abil tööle kogu päikesesüsteemi. Hammasrattad on kasutuses peaaegu kõigis tänapäeva mehhaanilistes seadmetes. Tuule ja vee- energiat ära kasutades hakati looma uusi seadmeid töökoormuse vähendamiseks. Üha tihedamini leiutati igiliikureid, millest kahjuks üksi ei täitnud oma põhiülesannet. Tuule abil ei pandud liikuma vaid üksnes laevu kui ka purjedega ratastel nö laevu maismaal. Juba 4000 aastat tagasi lahutasid vaaraod kõrbetes purjelaevadega ringi kihutades oma meelt(6). 17. sajandil pandi tõllad sakslaste ja prantslaste poolt liikuma sõtkemehhanismidega. Enam ei olnud vaja kasutada veolooma jõudu, piisas sõitja enda jalalihastest, mis oli ühtlaselt ka tervislik
annaabi.ee 
