jaoks kerge. Hamlet mõtestas kogu selle küsimuse enda jaoks lahti lausega: "Aeg liigesest on lahti ja minult nõuab paika panemist". Sellega otsustas ta, et ei jäta asju saatuse hooleks ja teeb mis tema võimuses, et panna oma isa mõrvar oma tegu tunnistama. Kuningas aga kasutab ära tema sõpra, lootes selle läbi ise pääseda. Minnes Laertes'ega võitema, on kujutatud sümboolikat: must ja valge elu ja surm. Arvatavasti seda tähendabgi see igavikune küsimus, elada või surra. Lugedes raamatut, ei saanud kogu sündmusest täieliku ülevaadet, kuna see on kirjutatud luulevormis. Filmi jälgides aga antakse kogu sündmustik paremini edasi, väljendades tegelaste emotsioone muusika ja hääletooniga mängides. Pärast filmi vaatamist said mulle paremini selgeks ka tegelaste vahelised suhted ja sain aru nende keerukusest. Kui oleksin enne filmi näinud, siis oleks minul arvatavasti kadunud huvi
inimliku lähedusena: ,,Iga ta suudlus on elukeelne". (lk 56) Doris Kareva luulet lugedes tabab mind alatihti ülev kurbus, kuid ,,Hingringis" mõjub see rahulikumalt ning eemalolevamalt. Raskustest tuleb luuletaja välja üsna tugevana, tõdedes ikka ja jälle: ,,Valgus, millest me võetud, ei hävi". (lk 50) Tema luules vastanduvad aina päev ja pimedus, hetk ja igavik, tõde ja vale, valgus ja vari. Esile tõusevad ka põlised küsimused elu ja surm, ajaline ja igavikune. Ühel toel sai esile tõsta teist. Kareva luules on väga vähe ebakindlushetki: ,,Võib-olla valu võlujõud vaid lõi sus viivuks helisema". (lk 23) Rohkem on ta luules kõrgemate teadmiste sära. Tegeletakse vaid sellega, mis on omane ja lähedane: ,,Ilmub, kaob, tuleviku saladust, tahtmatut, tabamust". (lk59) Värsiridades on järjestikku palju ühe ja sama tähega algavaid sõnu: ,,läbi lootusetu lumma." (lk 9)
inimliku lähedusena: „Iga ta suudlus on elukeelne”. (lk 56) Doris Kareva luulet lugedes tabab mind alatihti ülev kurbus, kuid „Hingringis” mõjub see rahulikumalt ning eemalolevamalt. Raskustest tuleb luuletaja välja üsna tugevana, tõdedes ikka ja jälle: „Valgus, millest me võetud, ei hävi”. (lk 50) Tema luules vastanduvad aina päev ja pimedus, hetk ja igavik, tõde ja vale, valgus ja vari. Esile tõusevad ka põlised küsimused – elu ja surm, ajaline ja igavikune. Ühel toel sai esile tõsta teist. Kareva luules on väga vähe ebakindlushetki: „Võib-olla valu võlujõud vaid lõi sus viivuks helisema”. (lk 23) Rohkem on ta luules kõrgemate teadmiste sära. Tegeletakse vaid sellega, mis on omane ja lähedane: „Ilmub, kaob, tuleviku saladust, tahtmatut, tabamust”. (lk59) Värsiridades on järjestikku palju ühe ja sama tähega algavaid sõnu: „läbi lootusetu lumma.” (lk 9)
Alguses küll loodame, et leiame aega kõigeks; hiljem oleme sunnitud paljudest unistustest loobuma ja järgima maiselt argiseid kohustusi. Lõpuks avastame, et peaksime õppima elama maises ajas, otsekui elaksime igaveses, otsides Teda, kes üksi suudab avada vaheseina nähtava siinpoolse ja salapäraselt otsatu teispoolsuse vahel. Surelikena ja siiski surematutena peaksime märkama õigel ajal, või vähemalt enne lõppu sedagi, et ainutähtsad pole äraelamise mängureeglid, vaid õige igavikune valik. Kõige selle inimlikult maise ja jumalikult igavese tajumine ning sellega arvestamine ongi elutarkus, mida lugemine endas kannab. Eesmärgiks pole, et see, kes vaevub lugema, peaks nõustuma, vaid et ta mõtiskleks.11 Tekst on kui teose kude. See, mis on lugeja ees avatud ja valmis lugemiseks. Lugemise tähendus tekib teksti ja lugeja suhtlemise, nendevahelise dialoogi tulemusena. Hermann Hesse oma essees ,,Raamatute lugemisest" räägib kolmest lugemismudelist.
annaabi.ee 
