jõuda kõige aluseni, millest me kõik oleme tekkinud. Sellise alusosakese otsimine on väga keeruline ning aeganõudev, nii et suur tõenäosus on, et seda ei avastata lähiajal, mistõttu ei või ma kindel olla ka selle teoorias. Sellist alguse vastuse otsimist võiks võrrelda ka kana ja muna probleemiga. Kumb oli ennem, kas kana või muna? Kui kanast saab grillkana ning munast omletti, kas see tähendab siis, et munast saaks grillkana või kanast omletti? See igavikulisena tunduv küsimus on vallutanud teadlaste mõtted ja meeled juba ammusest ajast peale. Kindlat vastust sellele pole veel leitud. Kui me olimegi alguses vaid osakesed, siis kas me teadvus ongi vaid üks ainete kooslus, mis annab meile mõistmise läbi närvisüsteemi või on sellel lool ka mõni külg, mida me ei mõista absoluutselt. Selle kõige lahkamiseks minu teadmistest ei piisa ning seetõttu on minu jaoks kõige
Ukse taga oli Arne, sama mees, kes käis nendega paadiretkel, pruunide silmadega ja tõmmu, ometigi natukene häbelik. Tal olid kaasas lilled. Valged kuninglikud kallad. Mandrilt! Ega saarelt talvel lilli saada polnud, kui Inger oli matkal maininud, et talle lilled meeldivad ning neid kunagi talle ei tooda. Niisiis oli Arne võtnud kätte ja toonud naisele lilled. Nad sõbrunesid. Muutusid lähedasemaks. Ajapikku said neist armukesed. Ingeri aeg möödus lennates, muidu igavikulisena näiv kolmas veerand läks märkamatult. Arne oli Ingeri jaoks suur armastust, ta käis küll ootamatult ja mitte väga tihti, kuid ometigi oli mees tema jaoks midagi head ja lootusrikast. Arne kohta avaldusid uued faktid ta oli abielus, tal oli kaks poega. Ingerit kohutas see, kuid ta ei vandunud alla. Pikalt käsitleb raamat nende arutelusid armastuse ja elu üle. Naine plaanis oodata meest kuniks ta on oma pojad
Ukse taga oli Arne, sama mees, kes käis nendega paadiretkel, pruunide silmadega ja tõmmu, ometigi natukene häbelik. Tal olid kaasas lilled. Valged kuninglikud kallad. Mandrilt! Ega saarelt talvel lilli saada polnud, kui Inger oli matkal maininud, et talle lilled meeldivad ning neid kunagi talle ei tooda. Niisiis oli Arne võtnud kätte ja toonud naisele lilled. Nad sõbrunesid. Muutusid lähedasemaks. Ajapikku said neist armukesed. Ingeri aeg möödus lennates, muidu igavikulisena näiv kolmas veerand läks märkamatult. Arne oli Ingeri jaoks suur armastust, ta käis küll ootamatult ja mitte väga tihti, kuid ometigi oli mees tema jaoks midagi head ja lootusrikast. Arne kohta avaldusid uued faktid ta oli abielus, tal oli kaks poega. Ingerit kohutas see, kuid ta ei vandunud alla. Pikalt käsitleb raamat nende arutelusid armastuse ja elu üle. Naine plaanis oodata meest kuniks ta on oma
konstrueerimise. Viimane saab aset leida üksnes ruumi ja aja puhastes kaemustes. Samas rõhutab Kant, et ruum ja aeg on üksnes meie kaemuse vormid, meie meelelisuse vormid. Teistsugune mõtlemine, näiteks jumalik, saab mitte olla seotud nende vormidega. Kui aga ruum ja aeg on meie tunnetuse erilised vormid, siis nähtuvad ka asjad üksnes meile ruumis ja ajas. Jumal kaeb tegelikkust mitte nii, nagu see nähtub ruumis ja ajas, vaid nii, nagu see on igavikulisena. Kuna aga jumala intellektuaalne kaemus näeb asju nii, nagu nad tõeliselt on, ei saa ruum ja aeg olla asjade endi vormid; vastasel korral peaks ka jumal kaema asju ajas ja ruumis. Seega tuleb järeldada, et ruumi ja aega ei tohi käsitleda asjade endi juurde kuuluvatena, vaid neid tuleb pidada asjade endi suhtes “ideaalseteks”. Seetõttu nimetab Kant oma transtsendentaalfilosoofiat ka “transtsendentaalseks idealismiks”. Too mõiste ei tohi aga
annaabi.ee 
