- Lõ ikejuhtlauda peab kasutama materjali lõ ikamise toetamiseks. Kui lõ igatakse kitsast võ i nurga all olevat materjali, võ ib-olla vajalik paigaldada madalam lõ ikejuhtlaud, et vä ltida kalde all oleva saetera kokkupuudet juhtlauaga ja kasutada tõ ukevarrast. - Lõigatav materjal peab olema toetatud kogu lõ ikamise aja. Pikad detailid peavad toetuma nii etteandel kui ka vä ljastusel pikendatavatele laudadele võ i rull- laudadele. Kui lõ igatud materjali võ tab vastu teine tö ö taja, võ ib laud ulatuda saekettast 120 cm kaugusele. Sellisel juhul takistab see tö ö taja lä henemist saekettale. Masinate tö ö tasapinnaalune peab olema piirestatud. - Nü ri lõiketera pä rsib kvaliteetset tö ö tulemust. Vaiguse saeketta kü lge jä äb kinni puidutolm ja saepuru, sae kasutaja peab avaldama suuremat jõ udu materjali lü kkamisel ning suureneb ka materjali tagasilö ö gi risk
omases v�ljapeetud stiilis. Donaatorid on tuvastatavad t�nu vappidele. Need on John Vowell ja Alice Hooker, 15. ja 16. sajandi kuulsast Inglise perekonnast, kelle tuntuim j�rglane oli Richard Hooker (1554 �1600), anglikaani teoloogilise m�tteviisi rajaja. Donaatoreid kujutatakse nende kaitsep�hakute, Ristija Johannese ja Alice�i kaitse all. Kaitsep�hak Alice on Alice de Schaerbeck (u 1225 � u 1250), tsisterlaste nunn, kes j�i pidalit�ppe (sellest ka �ral�igatud k�ed). Kroon v�ib vihjata kuninganna Alice�ile, Otto I teisele naisele, kes elas 10. sajandil ja valitses p�rast oma abikaasa surma Saksamaa �le. K�esolevat t��d v�ib pidada keskseimaks Adriaen van Overbeke loomingus. Kolmikmaali suletud tiibade kummalegi esik�ljele on maalitud pealuu ja lisatud t�hendusrikas memento mori: Kuis olen mina saad olema ka sina / Kuis oled sina olin kunagi ka mina. ****** Peale Antwerpeni langemist hispaanlaste k�tte 1585
omandis ja seepärast oli seda võimalik ainult vallata. Maa andmisega vabaks omandiks aga jäi valduse instituut alles ning ikka võimalikuks. Sellist valdust kaitsti preetori interdiktidega, millest olulisemad olid just interdiktid valduse kaitseks. Sellest valduse alusest tuletasid Rooma juristid valduse liigi possessio ad interdicta ehk iusta possessio. See valdus, mida interdiktiga ei kaitstud ning mis ei olnud ka igatud, oli possessio iniusta. Valdust saigi kaitsta ainult interdiktidega, valduse kaitse hagisid13 Roomas ei tuntud. Niisiis oli possessio ad interdicta kaitstud interdiktidega. Kui aga isik valdas asja ususe alusel ja igamistähtaeg oli lõppenud, muutus ta täieõiguslikuks omanikuks ning tema õigusi on võimalik kaitsta omandiõiguslike hagidega ja mitte valduse interdiktidega. Kuni igamistähtaeg lõppenud ei olnud, kaitses tema valdust ikkagi preetor.
annaabi.ee 
