huvitutakse keskaegsetest legendidest, folkloorist ja muistsest pärimusest. Romantikud ülistasid loodust, ühtlasi kasutasid nad seda oma teostes kangelase tunnete rõhutajana, kusjuures sageli eelistati eksootilist või ürgloodust. Võõraste maade ja rahvaste ihalus tõi moodi Idamaad; hinnati loomulikke elu looduse rüpes. Romantismi iseloomustab ka pürgimine kõige erakordse ja salapärase poole; kirjandusse sugenesid imed, maagia, üleloomulikkus ja fantastika; irratsionaalne igatsustunne, müstika, fatalism. Romantiliste teoste kangelased erandlikud, uhked, trotslikud, prohvetlikud natuurid, kes juhinduvad tugevatest tunnetest. Nende mäss sotsiaalse ebaõigluse vastu on individualistlik, sageli ohverdavad nad end eetiliste ideaalide nimel. Valgustuse universaalsuse põhimõtetele vastandas romantism rahvuslikkuse: iga rahva kultuur kannab selle rahva vaimu. Romantismi esteetika pidas tundeid mõistusest ülevamaks. Eriti kõrgelt väärtustati kunsti ja kunstis poeesiat
tollele teistpoolsuse, kehtestades nõnda inimese, jutustusest "Jumala saar"(1907). Realistlikuma nähtava looduse ja kõiksuse vahelise ühenduse, suuna iseloomulikumaks teoseks on novelle vastavuse. Enno nägemused sünnivad pea alati "Hingemaa" (1906), milles antakse tõetruu pilt tundeintensiivsel hetkel ja toonitavad üht või teist mõisamoonaka väljapääsmatust elust. Tuglase põhimeeleolu, tunnet. Esile tuleb igatsustunne. E. arengut meeleolurikka ja psühholoogiliselt lüürikat keskset osa nimetatud igatsusluuleks. vaatluselt teravdatud novelli poole näitavad kogud Selles esineb sümboleid (lillesümbol "Ma tunnen "Kahekesi" (1908) ja "Õhtu taevas"(1913). I lillesid")E. tõstab esile üksikuid objekte või detaile maailmasõja ajal jõudis maapaos viibiv Tuglas ja ühendab need oma tundeväljenduses uude loomingujärku, mille juhatas sisse romaan
Aeg- ajalt on räägitud Under saksapärasusest, sest kasutab saksa ainest ja on üldiselt ka saksa kultuuri taustaga, erinedes ses osas Tammsaarest ja Lutsust. On leitud, et Underil on baltisakslastele omane subtiilsus. 1930ndate tekstide nihked on hilisperioodi alus: hakkab kirjutama Eestit seda fokuseerides, õiget isamaaluulet tal varem polnud. 3. Siuru-järgne (1940.–1960. aastad), hilislooming. 1920ndatel leitud tasakaal säilib, lisandub eleegilisus, mida mõjutab pagulus (igatsustunne, isiklikus plaanis minevikku pöördumine). Hiljem Under väldib ekstaatilisust, retušeerib seksuaalset avameelsust, kui oma luuletusi muudab valikkogude tarbeks. Isamaaluule tähtsustub 1940–50ndatel. I kandepunkt on kogu „Mureliku suuga“, järgnevad paguluses välja antud raamatud „Sädemed tuhas“ ja „Ääremail“. Luulekogus „Sädemed tuhas“ on osaliselt vanade luuletustega, sest
annaabi.ee 
