sisaldab rohkem mineraalaineid ja B-rühma vitamiine kui eelmised jahud. Nisujahu T-1600 – (lihtjahu) värvuselt valge, kuid kollakashalli varjundiga, jämedama jahvatusega, sisaldab kliiosakesi. Ei kerki nii hästi kui väiksema tüübinumbriga jahud. Nisujahu T-1700 – (täisterajahu) tera jahvatatakse koos kestade ja idudega (kliisid ei eraldata). Suure toiteväärtusega (sisaldab palju mineraalaineid ja B-rühma vitamiine), tal mõnevõrra lühem säilivusaeg, sest iduosakesed sisaldavad rasva ning rasvhapped kipuvad rääsuma. 6. Riis Riis (Riis on maailmas teravili nr 2) Tärkliserikad sordid: pika -, keskmise- ja lühikeseteralised (pudruriis). Risotoriis- ümara teraga, imab kuumtöötlemisel rohkelt vedelikku. Terad kleepuvad üksteise külge. Arborio ja Mediterraneo riis. Auruga töödeldud (parboiled) – toorriisi aurutamisel läheb enamik vitamiine ja mineraalaineid tera sisemusse, hiljem kest eemaldatakse ja terad kuivatatakse
Rukkileib meie laual Eestimaal toodetakse palju leivasorte, mille valmistamiseks kasutatakse erineva sordi rukki- ja nisujahu, sageli ka nende segusid. Rukkijahu jaguneb neljaks sordiks: Rukkipüül tüüp 815 on jahu, mille jahvatamisel eraldatakse suurem osa kesti ja iduosakesi nii, et neid jääb jahusse 3%. Jahu on peeneteraline, hallika varjundiga. Rukkikroovjahu tüüp 1370 on jahu, mille jahvatamisel eraldatakse osaliselt kestad ja iduosakesed nii, et neid jääb jahusse 15%. Jahu tera on ebaühtlase suurusega, kuid jämedam kui rukkipüülijahul, värvus on helehall. Rukkilihtjahu tüüp 1740 on jahu, mis sisaldab kuni 25% kesti ja iduosakesi. Jahu tera on jämedam kui rukkikroovjahul, värvus on hallikas. Rukkitäisterajahu tüüp 1800 on koorimata teradest jahvatatud kliiderikas jäme jahu, värvus hall. Kliid on teradelt eemaldatud seemnekestad koos nende külge jäänud toitekoe ja iduosakestega.
tera massist) sisaldab valkaineid ning süsivesikuid. Täisterajahusid saab valmistada kõigist teraviljadest, Eestis on enim levinud siiski nisu- ja rukki täisterajahud.Täisterajahu on üldiselt kõige jämedam jahu, kuid olenevalt veskist saab jahvatusaste ka erineda ning täisterajahu võib välja näha ka püüli sarnane, olles värvuselt siiski veidi pruunikam. Täisterajahu säilib püülijahust lühemat aega, kuna selle koostises olevad õlirikkad iduosakesed hakkavad soojuse ja hapniku toel rääsuma ja muudavad jahu maitse mõrkjaks. Samas vitamiinide ja mineraalide omastamise seisukohast pole õige ka lihtjahu tarvitada kauem kui neli kuud pärast jahvatamist, kuna ka see jääb ajapikku vaid ballastiks. Ajaliselt kõige kauem säilib terve tera (tera võib idaneda ka pärast aastatepikkust seismist - järelikult selles on veel elujõud), oluliselt lühemat aega säilivad helbed ning kõige kiiremini kaob elujõud jahvatatud jahudest.