punatud ja haugide katk. 8 Difüllobotrioos Kalade difüllobotrioosi põhjustavad perekonda Diphyllobothrium kuuluvate paelusside plerotserkoidid (vastsed). Suguküps paeluss parasiteerib inimese ja kalasööjate loomade (kass, koer, siga, rebane jt.) peensooles. Meil esinev laiuss on inimesel 1-12m ja loomadel 2-3m pikkune. Laiussi munad väljuvad roojaga. Vette sattunud munadest ja lülidest kooruvad pärast küpsemist idulased koratsiidid. Neid söövad sõudiklased. Sõudiklase organismis muutub koratsiid teise staadiumi vastseks protserkoidiks. Toitudes protserkoide sisaldavatest sõudiklastest, saab kala selle parasiidi teiseks vaheperemeheks. Kõige sagedamini leitakse paelussi vastseid haugis, ahvenas, lutsus ja kiisas. Kalade mitmesugustes elundites ja kudede(kõige sagedamini lihastes, harvemini maksas ja marjas) muutuvad protserkoidid järgmise staadiumi vastseks plerotserkoidideks
asfüksia, angerjate punatud ja haugide katk. Difüllobotrioos Kalade difüllobotrioosi põhjustavad perekonda Diphyllobothrium kuuluvate paelusside plerotserkoidid (vastsed). Suguküps paeluss parasiteerib inimese ja kalasööjate loomade (kass, koer, siga, rebane jt.) peensooles. Meil esinev laiuss on inimesel 1-12m ja loomadel 2-3m pikkune. Laiussi munad väljuvad roojaga. Vette sattunud munadest ja lülidest kooruvad pärast küpsemist idulased koratsiidid. Neid söövad sõudiklased. Sõudiklase organismis muutub koratsiid teise staadiumi vastseks protserkoidiks. Toitudes protserkoide sisaldavatest sõudiklastest, saab kala selle parasiidi teiseks vaheperemeheks. Kõige sagedamini leitakse paelussi vastseid haugis, ahvenas, lutsus ja kiisas. Kalade mitmesugustes elundites ja kudede(kõige sagedamini lihastes, harvemini maksas ja marjas) muutuvad protserkoidid järgmise staadiumi vastseks plerotserkoidideks. Vastne on
Et vabanevate munarakkude arv ovulatsioonil iga järgmise innaga kasvab, siis soovitatakse paar esimest innaaega mööda lasta ja emist esmakordselt paaritada või seemendada alles 3. innaajal. Arvatakse, et sellega on võimalik esimest pesakonda suurendada kuni 3 põrsa võrra. Pesakonna suurus võrdub munasarjadest vabanenud ovotsüütide arvuga, millest on maha arvatud hävinud munarakud, idulased ja looted. Mainitud kaod sõltuvad emise puhul olulisel määral söötmisest ning intervallist poegimise ja taastiinestumise vahel, s.o. emise bioloogilise puhkeaja pikkusest. Viimase optimaalseks pikkuseks peetakse 5 nädalat (4–6). Liiga lühike puhkeaeg põhjustab järgmisel tiinusel suurt embrüonaalset suremust. Viimane on omakorda tingitud nii endogeensetest teguritest (geneetiline eelsoodumus,
annaabi.ee 
