Sünonüümid on siis keelendid, mis tähendavad sama. Tegelikult ei ole keelel vaja kahte sama tähendusega sõna. Seega peaks defineerima sünonüüme kui keelendeid, mille semantilised sarnasused on olulisemad kui nende erinevused. Sünonüümia üheks kriteeriumiks on leksikaalne asendatavus. Sünonüümid jagavad teineteisega peaaegu kõiki semantilisi omadusi, samal ajal kui antonüümid jagavad kõiki, välja arvatud üht. Sünonüüme võib jagada Ideograafilised sünonüümid (rääkima kõnelema), erinevad tähendusvarjundi poolest (stiilikuuluvuselt samad). Stiilisünonüümid (prükkar asotsiaal, kass kiisu, hobune kronu). Absoluutne ehk täielik sünonüümia eeldab, et sünonüüme saab üksteisega asendada mis tahes kontekstis, ilma et midagi muutuks ei tähistatavas endas ega stiiliväärtuses ega konnotatsioonides (lähedal ligidal). Täielikke sünonüüme on aga tegelikkuses väga harva. Üsna
keerukamaks. Kiri tegi läbi mõningaid muutusi, kuid selle lõplik kuju jäi põhimõtteliselt samaks neljandast dünastiast kuni oma hääbumiseni 4.sajandil m.a.j. Vana-Egiptuse kiri on nn. sõnalis-silbiline kiri. On kahte sorti kirjamärke: foneetilisi, mis tähistavad häälikuid, ja ideograafilisi, mis tähistavad mõisteid. Foneetilised kirjamärgid jagunevad omakorda kaheks, alfabeetilisteks ja süllaabilisteks (silbilisteks). Ideograafilised kirjamärgid kujutavad kõnesolevat objekti pildi abil ning järgnevad foneetiliselt ülestähendatud sõnadele kui "determinatiivid" või objekti esindavad sümbolid. Ka neid on kahte tüüpi: üldised, mis määratlevad liiki, ja spetsiifilised, mis määratlevad konkreetset objekti. Teksti paigutuses ei ole mingeid kindlaid reegleid. Seda loetakse kas paremalt vasakule, vasakult paremale või tulpade kaupa, alustades sellest küljest, mille poole on
muutunud keerukamaks. Kiri tegi läbi mõningaid muutusi, kuid selle lõplik kuju jäi põhimõtteliselt samaks neljandast dünastiast kuni oma hääbumiseni 4.sajandil m.a.j. Vana-Egiptuse kiri on nn. sõnalis-silbiline kiri. On kahte sorti kirjamärke: foneetilisi, mis tähistavad häälikuid, ja ideograafilisi, mis tähistavad mõisteid. Foneetilised kirjamärgid jagunevad omakorda kaheks, alfabeetilisteks ja süllaabilisteks (silbilisteks). Ideograafilised kirjamärgid kujutavad kõnesolevat objekti pildi abil ning järgnevad foneetiliselt ülestähendatud sõnadele kui "determinatiivid" või objekti esindavad sümbolid. Ka neid on kahte tüüpi: üldised, mis määratlevad liiki, ja spetsiifilised, mis määratlevad konkreetset objekti. Teksti paigutuses ei ole mingeid kindlaid reegleid. Seda loetakse kas paremalt vasakule, vasakult paremale või tulpade kaupa, alustades sellest küljest,
annaabi.ee 
