Esiteks ei ole see konverteeritav teistesse valuutadesse. See on ühiskrediidi süsteemide tavaline probleem. Üllatav on see, et enamik inimesi on selle situatsiooniga nii harjunud, et ei pea seda probleemiks. Nad väidavad, et mittekonverteeritus on hoopis tugevus, sest see sunnib osalisi oma tehinguid sooritama võrgustikus sees. Seda võib aga pidada veaks, sest mittekonverteeritus kahjustab likviidsust ja see on valuuta puhul põhiline. Tulemuseks on, et paljud firmad võtavad WIR´idena vastu ainult teatud protsendi, see kahjustab likviidsust aga veelgi. Teine probleem on see, et tarbijaid ei teenindata, osaleda saavad ainult ärid. Ka see kahjustab likviidsust, sest näiteks ettevõtjad ei saa oma töötajatele WIR´ides palka maksta. Mõelda vaid, mis oleks võimalik tänapäevastele üksustele kui need probleemid ületada. Raha võimu kukutamine Ilmselgelt on WIR väga oluline osa vastutegevusest raha võimu vastu. Raha
hakkab masinal valmistatud toodanguga levima vasaku ja parema jala tarvis tehtud jalats. Ameerikast hakati importima üsnagi head masinatel valmistatud jalatsivarustust. Oluline sündmus jalatsidisaini valdkonnas on Balmoralid. Oma nime saab ta Balmorali lossi järgi mille ehitab prints Albert 1853 aastal. Lossist sai omamoodi ajastu märk mis märgistas kõike uut ja elegantset. Nii nagu heal lapsel mitu nime, siis tuntakse sellist kinga Prantsusmaal Richelieu´dena ja igalpool mujal Oxford´idena. Talvel kanti musti või kollakaspruune saapaid ja suvel Oksforde. Veidi hiljem võeti Oxfordid käiku ka talvel täiendades neid sääristega. Lakknahast king jäi pidulikuma õhtuülikonna lisandiks. See uus pinnatöötlus kogub populaarsust ning leidis kasutust ka meeste säärsaabastena ja naiste jalatsite ninaosas. Katsetati teisigi erinevaid nahatöötlusmeetodeid ja uusi materjale: Hülge ja hobuse krokodilli nahka. 1873 aastast pärineb Inglismaalt esimene seemisnaha viide ´peau de
(Varep 1957) Spetsiaalkaardi lehejaotus oli järgnev (sulgudes valmimisaasta): I – Tartu (1827) II – Valga (1828 algul) III – Koknese (1828 lõpul) IV – Riia (1830) V – Lemsalu (1832 kevadel) VI – Pärnu (1833 aprilli lõpul) Spetsiaalkaardi kuue kaardilehe pildid on esitatud lisadena (Lisad 1-6) ning neid säilitatakse Eesti Rahvusraamatukogu Digitaalarhiivis digiteeritud rahvusteavikute DIGMAP-idena. Kaardileht I – Tartu (Lisa 1.) kohta on fragment Liivimaa spetsiaalkaardist. (Varep 1957; Potter, Treikelder 2011) Trükioriginaalide graveerimiseks taotleti luba keisrilt Nikolai I-lt kohe peale esimese kaardi valmimist 1824, graveeriti sõjatopograafide korpuses ja trükiti 1839 aastal Peterburis kindrastaabi trükikojas. Nagu planeeritud koostas Rücker ka Liivimaa 7
annaabi.ee 
