Platoni poolt “Politeia”`as (477a-479d) antud kirjelduse kohaselt võiks see vastavus välja näha järgmiselt: (epistemoloogiline tasand) teadmatus arvamus teadmine agnoia doxa episteme (ontoloogiline tasand) olematus “nähtav maailm” olev ise Niisiis ranges tähenduses teadmist saavat omada üksnes päriselt oleva, ideedevaldkonna kohta. Meeleliselt tajutavast maailmast saab meil olla mitte teadmine selle sõna ranges tähenduses, vaid üksnes arvamus. Ja seda mitte tunnetuse küündimatuse, vaid vastava valdkonna ontoloogilise eripära tõttu. Erinevate olemisvaldkondade ontoloogilise eripära üheks tunnuseks on ka nende võimelisus olla vastavate spetsiifiliste tunnetusvormide esemeks. Olemine domineerib antiikse arusaama kohaselt teadmise üle ja limiteerib teadmise võimalusi. Nii peab ka filosoofias
selleks samaks asjaks. Liikumine kujutab endast samaks jäämise, identiteedi, ja teiseks saamise, teisitisuse, ühtsust. Kuna Platon mõtles liikumist liikumise arche kaudu, milleks ta pidas lõppeks kosmose hinge, siis omistas ta need liikumise olemuslikud momendid ka liikumise algele. Ühtlasi on selliselt mõistetud hing tal käsitletud ka kõigis kolmes suhtes, nii olemise, samasuse kui ka teisitisuse aspektist, millegi vahepealse ja vahendajana jagamatuse kaudu iseloomustatud ideedevaldkonna ja jagatavuse kaudu määratletud meeltega tajutava maailma vahel. Alles kosmose hinge valmistamise järel lõi demiourgos viimase sisse kosmose keha. Kuna hing on juhtiv alge, siis luuakse kõigepealt hing, ja seejärel hinge poolt valitsetav keha. Sellega algab järgnevalt kosmose mittekunagi lakkav elu. (36e) Kuna kosmose hing on osavõtus nii meeltega tajutavast maailmast kui ka ideedemaailmast suudab ta mõlemat tunnetada. Inimhinge struktuur; mikro- ja makrokosmos
Ideede tunnetamine. On selge, et ideid ei saaks tunnetada kui inimene kuuluks jäägitult nähtuste valdkonda. Platon seletab ideede tunnetamise võimalikkust oma hingeõpetuse abil. Hinges on kolm osa: mõistuslik, tahtev ja himustav. Hinge mõistusliku osa kaudu on inimene seotud ideedemaailmaga, kuna mõistuslik osa on pärit ideede valdkonnast. Filosoofiline tunnetamine ei ole Platoni järgi seega mitte originaalsete mõtete loomine, vaid ideedevaldkonna meeldetuletamine (anamnesis). 8. Aristotelese metafüüsika tegelikkusest põhjuslikkuse kogumina. Platoni kriitika. Teleoloogia mõiste. Aristoteles (383-322) on teine kuulsam Kreeka metafüüsik. Tema arvates ideedeõpetuses ületamatud raskused: ,,Kuidas ideed saavad olla püsivad, aga tegelikkus muutuv?" ja ,,Ideedeõpetuses meeleline maailm asjatult topeldatud. See, mis ideed ja asja ühendab, on omakorda idee. Need, mis ühendavat ideed idee ja asjaga ühendavad, on jälle ideed jne. Kui
annaabi.ee 
