kõige tähtsamad. Saksamaal oli neist tähtseim kõrge torn (Bergfield), mis oli viimaseks kaitseliiniks ja seal tavaliselt ei elatud. Prantsusmaa linuuste keskuseks oli peatorn donzoon ja/või aadliku eluhoone (palas). Linnuse rekonstruktsioon: Provins'i linnus o Prantsusmaal o 12. sajandi algus Romaani skulptuur ja maalikunst on veelgi omapärasemad kui arhitektuur. Puuskulptuur ristiöödud Jeesusest o Elusuurune o Valmis 10. sajandi lõpul 10. sajandli ei huvitutud anatoomilisest täpsusest ja kehavormidest vaid kannatuse tundeküllane väljendamine. Hildesheini toomkiriku proknsuksed o Valmisid 11. sajandi alguses o Reljeefid kujutavad stseene piiblist o Ei kujutata ruumi ega kõrvaldetaile. Tavaliselt paigutati reljeefe portaali külgedele (palestikule) ja selle kohale, ümarkaarsele viiluväljale (tümpanonile). Tihti oli reljeefe ka piilarite kapiteelidel. Reljeefid olid üldistatud ja kaugelt vaatamiseks.
välja oma individuaalsest mina-st, neid ühendaa, luua ühine, avaram reaalsustaju. Religioossed rituaalid on osa igast kultuurist. Nende vorm varieerub, kuid efektiivne rituaal teisendab meie kogntiivseid ja emotsionaalseid tajusid nõnda, et võidakse kogeda distantsi kadumist oma mina ja Jumala vahelt. Rituaali peeti kaua puhtkultuuriliseks, sotsiaalselt konstrueeritud nähtuseks, selle füsioloogiast ei huvitutud. Ent inimrituaalid peegeldavad 8 selgesti loomade rituaalkäitumist, teenides ka sarnaseid funktsioone. Selle põhjus on ilmselt füsioloogilistes universaaliates. Põhjenduseks slaidil 72.aastast pärinev füsioloogiline mudel. Sümpaatiline närvisüsteemi osa seostub stressi ja rahulolematusega. Parasümpaatiline osa vastupidi rahulolu ja positiivsete emotsioonidega.
Aischylos oli raskerelvastuse sõdur Kreeka-Pärsia lahingutes. Ta oli ka viljakas dramaturg, kes kirjutas 90 näidendit (saavutas nendega teatrifestivalidel palju võite), säilinud umbes 7 näidendit. Üks tuntumaid on 402. aastal kirjutatud ,,Pärslased". Ta sündis küll preestri perekonda, kuid ise Demeteri kultusesse pühendatud ei olnud. Eriti religioosne ta polnud, uskus Ateena linna. Pärast pärslaste üle saavutatud võitu ei huvitutud enam Dionysusest ning huvi hakkas pakkuma hoopis Ateena linn oma ideoloogiaga seda võib nimetada aga patriotismiks mitte religioossuseks. Kindlasti oli tema näidendites ka mingi jumalik printsiip. Kreeklastel polnud repertuaariteatrit (iga näidendit mängiti ainult üks kord), Aischylose dramaturgia oli aga niivõrd hea, et tema näidendeid esitati korduvalt ka pärast tema surma. Dramaturg ei saanud vihjata millelegi, ei saanud kasutada alltekste, vaid pidi kõik selgelt välja ütlema
annaabi.ee 
