samaks õiguseks, mis inimesel on tema sünnist alates, sõltumata tema elukoha riigist, ja mida keegi ei saa talt ära võtta 341. Millistest põhimõtetest lähtudes jaotatakse õiguskord era- ja avalikuks õiguseks? Millised on era- ja avaliku õiguse piiritlemise õiguslikud alused? Üldtuntud on kolm eristamise teooriat: huviteooria, subordinatsiooniteooria ja subjektiteooria. Huviteooria Õigusnormi huvisuundumisest lähtuva huviteooria kohaselt on avalik õigus on see, mis lähtub Rooma riigi huvist, eraõigus see, mis puudutab üksikisiku kasu. Ulpianuse (170228 eKr) sõnade kohaselt: publicum ius est guod ad statum rei Romanae spectat, privatum guod ad singulorum utilitatem. Teooria puuduseks on see, et paljud õigusnormid lähtuvad samaaegselt nii avalikest kui ka erahuvidest. Võib ka väita, et kogu õigus teenib ennekõike avalikke huvisid, mis samas omakorda
3) tsiviilkoodeksis olevate normide loojaid ei või pidada dispositiiv-normiadressaatideks, sest nad ei ole mainitud normide loomiseks kõrgemaastmelise normi poolt dispositiivselt õigustatud, küll aga pretseptiivselt õigustatud või kohustatud. Järelikult peavad kõik tsiviilkoodeksi normid olema avalik-õiguslikud. Kaasajal levinud teooriatest võib nimetada kolme olulisemat: 1) huviteooria, mis lähtub õigusnormi huvisuundumisest. Selle alusel teenib avalik õigus avalikke huvisid, eraõigus erahuvisid. Üldtuntud on Rooma juristi Ulpianuse (170- 228 e.m.a.) tsitaat: publicum ius est guod ad statum rei Romanae spectat, privatum guod ad singulorum utilitatem - avalik õigus on see, mis lähtub Rooma riigi huvist, eraõigus, mis puudutab üksikisiku kasu. Nimetatud teooria aktsenteerib tähelepanu küll era- ja avaliku õiguse piiritlemise ühele olulisele aspektile, kuid ta ei võimalda siiski nende
3) tsiviilkoodeksis olevate normide loojaid ei või pidada dispositiiv-normiadressaatideks, sest nad ei ole mainitud normide loomiseks kõrgemaastmelise normi poolt dispositiivselt õigustatud, küll aga pretseptiivselt õigustatud või kohustatud. Järelikult peavad kõik tsiviilkoodeksi normid olema avalik-õiguslikud. Kaasajal levinud teooriatest võib nimetada kolme olulisemat: 1) huviteooria, mis lähtub õigusnormi huvisuundumisest. Selle alusel teenib avalik õigus avalikke huvisid, eraõigus erahuvisid. Üldtuntud on Rooma juristi Ulpianuse (170- 228 e.m.a.) tsitaat: publicum ius est guod ad statum rei Romanae spectat, privatum guod ad singulorum utilitatem - avalik õigus on see, mis lähtub Rooma riigi huvist, eraõigus, mis puudutab üksikisiku kasu. Nimetatud teooria aktsenteerib tähelepanu küll era- ja avaliku õiguse piiritlemise ühele olulisele aspektile, kuid ta ei võimalda siiski nende
põhimõtteliselt on selle olemus jäänud samaks õiguseks, mis inimesel on tema sünnist alates, sõltumata tema elukoha riigist, ja mida keegi ei saa talt ära võtta 355. Millistest põhimõtetest lähtudes jaotatakse õiguskord era- ja avalikuks õiguseks? Millised on era- ja avaliku õiguse piiritlemise õiguslikud alused? Üldtuntud on kolm eristamise teooriat: huviteooria, subordinatsiooniteooria ja subjektiteooria. Huviteooria Õigusnormi huvisuundumisest lähtuva huviteooria kohaselt on avalik õigus on see, mis lähtub Rooma riigi huvist, eraõigus see, mis puudutab üksikisiku kasu. Ulpianuse (170228 eKr) 130 sõnade kohaselt: publicum ius est guod ad statum rei Romanae spectat, privatum guod ad singulorum utilitatem. Teooria puuduseks on see, et paljud õigusnormid lähtuvad samaaegselt nii avalikest kui ka erahuvidest
annaabi.ee 
