samal ajal hakkas ajalehes naljajutte avaldama.Haigestus tuberkoloosi 1884 lõpetas Ülikooli, asus tööle arstina. 1890. a viibis 3 kuud Sahharini sunnitöösaarel ja kirjutab seal teadusliku uurimuse. 1892(kuni 1898) ostab mõisa, mida nim. loominguliseks laboratooriumiks, seal rajab haigla ja 3 kooli. Suri 1904 Saksamaal 3. Kuidas sai Tsehhovist kirjanik? Esmalt hakkas kirjutama varjatud nime all naljajutte, samal ajal kui ülikoolis käis. Peatselt sai temast mitme huumoriajakirja kaastööline Kirjutas andekaid(,,Õunte pärast"), kuid ka psühholoogiliselt teravaid lugusi(,,Papa"). Kirjutas sotsiaalselt kaalukaid ja uuenduslike novelle. 1884 lõpetas Ülikooli ja asus tööle arstina, kuid selle kõrval hakkas üha rohkem kirjutama. ,,Kirjud jutud" põhjustas arvukaid vastukajasi ja nii tuligi ta suurde kirjandusse pisut ebatavaliselt. 4. Mille poolest erines Tsehhovi inimesekäsitus teiste 19. saj vene realistide omast?
Ülikooliõpingud kajastuvad tema töödes: humoresk ,,Kirurgia" ja ka tõsisem ,,Tüüfus". · Kirjutama hakkas Tsehhov gümnaasiumi vanemates klassides, kuid ülikoolis algas tema päris kirjandustegevuse algus. · Vanem vend Aleksandr oli kutseline kirjanik ja ajakirjanik, kelle kaasabil avaldas ta oma jutte ajakirjades. · 1880.aastal 9.märtsil huumoriajakirjas ,,Strekoza" Tsehhovi jutustus ,,Kiri õpetatud naabrile" ning peatselt sai temast mitme huumoriajakirja kaastööline. Nt. kirjutas ta Antosa Tsehhonte nime all ,,Minu venna vend", ,,Inimene ilma põrnata", ,,Patsientideta arst". · Hoolimata andest tahtis ta oma tulevikku siduda meditsiiniga. Kirjandus oli tema jaoks pigem põnev ja ta tundis rõõmu areneva ande mängust enesest. Ta kirjutas kodus aknalaua peal, kus ta oli koos oma perega ning koos olemine kuulus loomemängu juurde. · Kirjandusega tegema ajendas ka perekonna majanduslik kitsikus, et aidata oma õde ja
Päris esimestesse Moskva elu aastatesse kuulub ka Tsehhovi kirjandusliku tegevuse algus. Tõsi küll, kirjutama hakkas ta juba gümnaasiumi vanemates klassides. Vanema venna Aleksandri(tollal juba kutseline kirjanik ja ajakirjanik) kaasaabil püüdis ta oma jutte isegi ajakirjades avaldada. Algul polnud neil juttudel edu. Kuid 9. märtsil 1880 ilmus huumoriajakirjas ,,Strekoza" Tsehhovi jutustus ,,Kiri õpetatud naabrile". Peatselt sai Anton Tsehhovisr mitme huumoriajakirja kaastööline. Kirjanduslikku tegevust ajendas ka perekonna majanduslik kitsikus, nii et kaastöö ajakirjadele andis olulist ainelist abi vanematele ning õele ja noorematele vendadele. Ülikooli ja kirjanduse kõrval oli noorel Tsehhovil veel üks tähtis harrastus: ta tegeles visalt enesekasvatusega. Ta armastas väga omakseid ja temast sai õige varakult perekonna peamine toitja ja nooremade õdede-vendade kasvataja.
polnud, kuna naise liigsete füüsiliste pingutuste tagajärjel teatrilaval rasedus katkes. 2. juulil 1904 Anton sureb, tema kunstiliseks testamendiks jäi tema viimane näidend "Kirsiaed". Looming: Kirjutama hakkas ta juba gümnaasiumi vanemates klassides. Tõsiselt hakkas aga tegelema ülikooliaastatel. 1880 ilmus Antosa Tsehhonte nime alla jutustus "Kiri õpetatud naabrile" ja tast sai huumoriajakirja kaastööline. Tema ülikooliaegsed tööd olid kunstiliselt ebaühtlased, aga nende hulgas oli väga andekaid, teravaid lugusid ja koomilisi, ent psühholoogiliselt teravaid jutte. Novellid jagunesid tal kolmeks peamiseks suunaks: väikestest inimestest ta mõistis, et "väike inimene"(väikekodanlane) pole üksnes ohver, vaid et ka tema kannab vastutust ebanormaalse elu eest, kannab kurjust oma hinges ja avaldab oma käitumises. (Ametniku surm, Paks ja peenike)
Kolm aastat enne surma abiellus Anton näitlejanna Olga Knipperiga, kuid järelkasvu neil polnud, kuna naise liigsete füüsiliste pingutuste tagajärjel teatrilaval rasedus katkes. 2. juulil 1904 Anton sureb, tema kunstiliseks testamendiks jäi tema viimane näidend "Kirsiaed". Looming: Kirjutama hakkas ta juba gümnaasiumi vanemates klassides. Tõsiselt hakkas aga tegelema ülikooliaastatel. 1880 ilmus Antosa Tsehhonte nime alla jutustus "Kiri õpetatud naabrile" ja tast sai huumoriajakirja kaastööline. Tema ülikooliaegsed tööd olid kunstiliselt ebaühtlased, aga nende hulgas oli väga andekaid, teravaid lugusid ja koomilisi, ent psühholoogiliselt teravaid jutte. Novellid jagunesid tal kolmeks peamiseks suunaks: väikestest inimestest- ta mõistis, et "väike inimene"(väikekodanlane) pole üksnes ohver, vaid et ka tema kannab vastutust ebanormaalse elu eest, kannab kurjust oma hinges ja avaldab oma käitumises. (Ametniku surm, Paks ja peenike).
annaabi.ee 
