Pariisi 6. linnaosas. SLAID 9 RÄÄGI SLAIDI PEALT !! SLAID 10 · Metafuusika eitamine (olulised on ainult vaadeldavad asjad); · Ontoloogia eitamine ja selle asendamine teaduse teooria ja metodoloogiaga (loplik tode pole saavutatav, asjade vaatluse pohjal voib esitada uksnes toenaolisi hupoteese); · Enesestmoistetavuse eitamine ja ratsionalism (midagi ei saa votta lihtsalt niisama, koik peab leidma kinnituse loogilises arutelus); · Subjektiivsuse eitamine see uksnes hairib objektiivset teaduslikku tunnetust
t0,1; 24= 1,711 (Studenti tabelist) P( 53,24 1,711< P Usaldusvahemiku poollaius: 2. ja (leitud Exceli CHIINV funktsiooniga) Dispersiooni usaldusvahemik: . ja (leitud Exceli CHIINV funktsiooniga) 3. Kontrollida jargmisi hupoteese (eeldades uldkogumi normaaljaotust ning vottes olulisuse nivooks a = 0.10): 3.1 H0: = 50 alternatiiviga H1: ,, 50 1 Et Hüpotees vastu võetaks, peab tkr > t; 1,711 > 0,61. Hüpotees H0 võetakse vastu. 3.2 H0: 2 = 800 alternatiiviga H2: 2 800
informatsiooni sailitamine ja edasiandmine. Geneetiline kood Geneetilise koodi olemasolu idee tekkis USA-s 1953. a toimunud sumpoosionil, kus arutati asja Watsoni ja Cricki desifreeritud DNA struktuuri ja funktsioonide kusimusi. Kuidas aga neljast lammastikalusest koosnev jarjestus kodeerib 20 aminohappe jarjestuse, jai moistatuseks veel mitmeks aastaks parast DNA struktuuri selgitamist. Esimesed teadlased, kes avaldasid hupoteese geneetilise koodi olemusest, olid USA kosmoloog Gamow 1954.a ja Crick. Gamow vaitis, et iga aminohappe koha maarab DNA biheeliksi pinnal asuv iseloomulik romblohk, mille moodustab kindel nukleotiidide kombinatsioon. Ligikaudu samal ajal esitas Crick pideva kattumatu koodi idee, mis seisnes selles, et koodoniteks on jarjestikused nukleotiidide tripletid, mis omavahel ei kattu. Oma hupoteesi toestas Crick koos kaastoolistega 1961. aastal. Selgus, et geneetiline kood on toepoolest
annaabi.ee 
