Aasia rahvad on tavaliselt kollaka naha ja pilusilmadega. Me kõik oleme kuulnud Ameerika indiaanlastest, kes on sealse mandri põlisasukad. Neil on tõmmu nahavärv, mistõttu neid kutsutakse punanahkadeks. Eurooplastel on roosakasvalge nahk. Inimene kujutab endast keerulist kogumit luudest ja lihastest, verest ja elunditest, mõtetest, tunnetest ja teadmistest. Kõike seda juhib aju, mis on taibukaim kui ühelgi muul loomal. Ükskõik, kas me jalutame või viskame hundiratast, ikka võimaldab aju meil hoida tasakaalu ja võtta täpselt õige asend. Ta analüüsib pidevalt informatsioonivoolu, mis tuleb silmadelt, suult, ninalt, kõrvadelt ja nahalt. Seejärel lendavad ajust piki närviteid lihastele käsud, mida nad peavad tegema. Inimese süda lööb ja ta hingab, pilgutab silmi ning neelatab. Lõpuks teeb täiusliku tagurpidisalto. 2 1. Inimese välisehitus Inimene kuulub imetajate hulka. Erinevalt teistest imetajatest -
Risbiter oli loomu poolest argpüs, aga teatavasti on need viina mõu all kõge suuremad kisakõid ja riiuotsijad. Gabrieli näes, sütis kõk junkru rindu kogunenud viha korraga põema. «Sina koer!» kägatas ta Gabrieli peale. «Kuidas julged sa veel minu silma ette tulla? Mis sa siit otsid?» Pikkamisi pö oras .Gabriel pea käatseva junkru poole. «Nä, see on ju seesama pisuke junkur, kes nii ilusasti hundiratast lü ua mõstab,» üles ta heas tujus. Sõamehed naersid. Junkur Hans läs näst roheliseks. «Häematu lurjus! Silmapilk tõse püti ja võa küar maha, kui sa rü utliga rä agid!» «Rü utliga ei ole mul praegu rä akimist,» üles Gabriel naeratades, «aga kui väke junkruke vanema inimesega rä agib, siis võks junkruke kül müsi kergitada.» Sõameeste naer tunnistas, et nad Gabrieli vastusega rahul olid. «Sulased!» karjus Risbiter viha päast peaaegu 252
välja tulles. «Nüüd on mõlemad öökullid läinud. Oeh, oeh, hax, pax, max! Kirbud, marukoerad! Kurat võtku, jätkus mulle nende jutuajamisest! Pea huugab otsas kui kellatorn. Hallitanud juust veel pealekauba! Noh, läki nüüd alla, aga vanema venna kukru võtame kaasa ja mündid muudame pudeliteks!» Ta heitis kalli kukru sisse pilgu täis õrnust ja imetlust, kohendas oma riideid, pühkis kingad puhtaks, lõi kuuevarrukatelt halli tuha maha, vilistas lauluviisi, laskis hundiratast, uuris, kas kambrist midagi kaasa ei saaks võtta, haaras kolde pealt mõne klaasist talismani, mida kõlbaks kalliskivide pähe Isabeau-la-Thier-rye'le anda, ja tõukas siis ukse pärani, mida ta vend oma suurest armust lukustamata oli jätnud, jättis selle ka omapuhku lahti, aga õelusest, ning läks linnuna astmelt astmele hüpates keerdtrepist alla. 1 5 8 Pimedas keerdkäigus riivas ta küünarnukiga kedagi, kes torisedes kõrvale astus. Ta arvas
kerkis, ja vihates selle omanikku, niipea kui selgus, et see ei ole oodatav. Viimaks ei ilmunud enam ühtegi kleidikest ja Tom vajus lootusetult norgu, läks tühja klassi, istus pingile ja oli valmis kan-natama. Siis sisenes väravast veel üks kleit ja Tomi süda tegi suure hüppe. Järgmisel hetkel oli ta väljas ja müras nagu indiaanlane: kisas, naeris, aias poisse, taga, hüppas elu ning käsi-jalgu kaalule pannes üle aia, laskis hundiratast, seisis pea peal -- tegi kõiki vägitükke, mida oskas välja mõelda, ja jälgis seejuures kogu aeg vargsi, kas Becky Thatcher seda tähele paneb. Kuid tüdruk ei olnud nähtavasti sellest kõigest üldse teadlik; ta ei vaadanud sinnapoolegi. Kas oli see võimalik, et Becky ei märganud tema sealolekut? Ta viis oma tegevusvälja tüdruku vahetusse lähedusse, ligines sõjakisaga, haaras ühe poisi mütsi ja
annaabi.ee 
