muljetevärskus ja aval pihtimuslikkus. (Kalda, 1991) Lastekirjandusse tuli Ellen Niit aastal 1954 tagasihoidliku värsslooga ,,Kuidas leiti nääripuu". Sellele järgnes ,,Rongisõit" aastal 1957. ,,Rongisõit" kujunes koos G. Ernesaksa viisiga väga populaarseks laulumänguks ning seda on korduvalt uuesti trükitud. Lugu loomade rongisõidust vastab nii sisu kui kompositsiooni poolest ideaalselt väikelapse ealisele eripärale, andes võimaluse kulmineeruva pinge toredaks humoristlikuks lahenduseks ning kaasamängimiseks. (Krusten, 1995) 6 2.3 Täiskasvanute luule 2.3.1 ,,Linnuvoolija" (1970) 60-ndate aastate alguse luulepoleemika ei kallutanud Ellen Niitu kõrvale tema loomulikust ja sellisena nimelt otsinguist, katsetusi ning oma sisemisi reserve järeleproovivast arenguteest. Oma teisest kogus ,,Linnuvoolija", mis ilmus aastal 1970, on Ellen Niit sünteesinud talle
ülendatud tundelisust (purjuspeajutud naabrimehe naise matustel, oma poja pulmades naabrimehe tütrega, vestlus Indrekuga ,,Tõe ja õiguse" teises köites jm.). Kuigi sel moel Pearu kuju annab värvingut kogu raamatule, ei suuda see seda täita terves ulatuses. Rohkete muude motiivide tõttu, milles kaugeltki väike ei ole koomilisest hoopis eemale sattuv, meeleoluline, hell, paiguti traagiliselt sünge, vahel õnnelik-õrn element, ei julge seda teost mitte tembeldada puhtalt humoristlikuks. Huumor moodustab selles ainult osa, kuigi üsna tähtsa osa. Tammsaare kunst on universaalse liikuvusega; see peegeldab elu igasuguseid külgi. Elu on aga ainult osalt lõbus, sagedamini kurb, vahel unistav, vahel ägedalt tormav, nii kuidas ta on. Ja nii see on läinud ka Tammsaare raamatusse. Mitte sugugi väikese kaaluga pole teine kirjaniku poolt loodud tüüpiliselt humoristlik kuju - Maurus ,,Tõe ja õiguse" teises köites. See on aga oma üksikjoontes eelmisest veelgi komp-
ka selles raamatus, aga teda pole seal näha, sest endast liiga palju rääkida pole viisakas. Sellega luuakse illusioon jutustaja ja autori samasusest. Vaatepunkt on luuletustes siiski lapse, mitte autoritaarse täiskasvanu oma. Vilepi ehe lapsemeelsus mõjub didaktilise ja pseudomängulise luule taustal ülimalt kosutavalt. Kriitikas võeti need luulekogud väga hästi vastu. Reet Krusten, kes arvustas neid kaht luulekogu samuti koos, nimetas Vilep luulet sümpaatselt kodu- ja perekeskseks, humoristlikuks ja lapsega suhtlevaks luuleks, mis on klassikaline, aga ometi kaasaegne, südamlik ja soojendav (Krusten 2004: 120). Luulekogu ,,Minu laul" nimetab Ilona Martson üheks 2003. aastal ilmunud mainimisväärseks luulekoguks Jaanus Vaiksoo, Ott Arderi ja Lehte Hainsalu kõrval (Martson 2004: 453). 4.3. Luulekogud ,,Tahaksin olla" ja ,,Katus sõidab" Luulekogud ,,Tahaksin olla" (2005) ja ,,Katus sõidab" (2007) tähistavad luuletajas toimunud kvalitatiivset arengut
annaabi.ee 
