"sefiirist loss" räägib sallimatusest meie ühiskonnas, raamatu probleemideks on homoseksuaalsus, koolivägivald, ahistamine ning kõrvalseisjate ükskõiksus. · Tõeline sõprus · Toetus · Inga-kerstin ja uus kool · Jakob · Saladus · Koolikiusamise ohver · Kaila · Sõda · Traagilised tagajärjed · Jakobi surm ,, Sefiirist loss" on lugu tõelistest sõpradest, kes toetavad üksteist ka kõige hullemas, ning inimelust, mis on habras sõprade toest hoolimata. IngaKerstin sõbruneb uues koolis argliku ja omaette hoidva Jakobiga, kes näib varjavat mingit saladust. Kui saladus ilmsiks tuleb, saab Jakobist koolikiusamise ohver. Ühes hea sõbra Kailaga moodustavad IngaKerstin ja Jakob tagakiusajate vastase grupi, kuid kahe grupi vahelisel sõjal on traagilised tagajärjed, milleks on Jakobi surm. Sõnum: Minevikuga tuleb leppida, et oli mis oli, enam seda muuta ei saa. INGA on tormakas tütarlap...
siis Päikese poolt põhjustatud mõõnale. Tõusu ja mõõna käitumine on üksikasjadeni tuntud. Kõrgeimat ja madalaimat veeseisu ning nende saabumise aegu osatakse üsna täpselt välja arvutada. Kohtades, kus veetase märgavalt muutub, on nende prognoosimine igapäevane rutiin ning vastav informatsioon teadetetahvlitel kõrvuti bussi- ja rongisõiduplaaniga. Kuigi tõusu-mõõna amplituud võib mõnes kohas olla suurem kui veetõus kõige hullemates üleujutustes või enamuse tsunamide kõrgus, ei saa nähtused, mille põhjused ning käitumine nii ajas kui ruumis on täpselt teada, olla mõistlike olendite jaoks katastroofide põhjuseks. Kasutatud kirjandus: http://et.wikipedia.org/wiki/Looded http://www.physic.ut.ee/~ly/xklass/pt6/lainetus.htm http://www.loodusajakiri.ee/horisont/artikkel478_455.html
Päästmise alla ei paigutaks mina ainult elude päästmisi. Ka naabritädi aitamine lumelükkamisel, väikese kassi päästmine suure koera käest, kodus toimetamine, hääletaja peale võtmine, jalakäija ületee laskmine on omamoodi päästmised ja abistamised. See kui üks inimene päästab teise inimese elu on loomulikult kiiduväärt tegu. Aga samaväärseks võib lugeda ka eespool mainitud tegevusi. Ma imetlen inimesi, kes suudavad säilitada rahu, isegi kõige hullemates ja raskemates olukordades. Nad ei satu paanikasse ega loobi mõtetuid sõnu tuulde. Olen õnnelik, et mu tutvusringkonnas on mitmeid selliseid inimesi. Ma tean, et võin neile igas olukorras loota, kuna nad ei kaota pead. Veel imetlen ma inimesi, kes töötavad päästeametis. Tean, et mina ei tuleks selle tööga toime. Nende igapäevane töö on väsitav, pikk ning nad peavad päevast päeva nägema juhtumeid, millega enamus meist ei saaks hakkama ega kujuta ettegi. Üks külg,
Tööle minnes riietus ema alati väga elegantselt ning üldse oli tal väga kallis maitse, mis kajastus ka minu garderoobis. Sestap olin ma harjunud olema oma klassi kõige ilusam, kõige stiilsem, kõige kõigem.... Maria oli minu positsiooni tahtmatult omale võtnud ning see tekitas minus iga päevaga suuremat viha. Minust oli saanud tema kiusamiste eestvedaja, initsiaator. Olin otsustanud ta hävitada. Maria oli tugev. Ta ei rääkinud oma läbielamistest kellelegi ning ka kõige hullemates vetsukähmlustes, ei näidanud ta kunagi pisaraid. Ta oli sitke ja kannatlik. Mõni päev enne jõule, lonkisin ma mööda õhtust vähe valgustatud tänavat. Lörtsi sadas! Eksisin oma meeltega lapsepõlve ning püüdsin lahtise suuga joostes ja hüpeldes suuri lumeräitsakaid. Sattusin täiesti hoogu. Olin korraga viie aastane ja suutnud unustada oma hooletu ema ja selle, et olin siin maailmas täiesti üksi. Ma ei tundnud oma isa. Mõlemad minu vanavanemad olid juba aastaid surnud ning minu
Mitu korda sel ööl kandsin ma oma raskust seljas.» «Otsusega» õnnestub Kafkal esmakordselt läbimurd oma kirjanduslikule pärusmaale, milleks on «selgeltnägevad seisundid» ja «unenäoline siseelu». Novell kujutab endast peategelasest noormehe (Georg esimene Kafka alter egode pikas reas) kummalise «allakäigu» lugu: para- noilisest nõrkusest ja kahtlustamisest tõugatuna satub ta olukorda, kus vähehaaval selgub, et tegelikkus on veel palju hullem, kui ta oma kõige hullemates «luuludes» ette kujutada oskas. Analoo- giliselt «Protsessiga» areneb «Otsus» seega äärmisse süngusse, peategelase totaalse kaotuse suunas, kuid Kafka jahe ja jällegi täiesti kohatult isegi nagu veidralt optimistlik stiil ei luba novelli lõppedes ühemõtteliselt «süüdlasele» osutada. Novell on nagu üksainus koletu kärgatus: «Vandenõu!» Kogu lugejale avanevate vandenõude (isa vandenõu poja vastu, pruudi vandenõu peigmehe
annaabi.ee 
