Kui avalik arhiiv hindamise käigus leiab, et mõned dokumendid võivad huvi pakkuda ka aastasadade pärast, antakse neile nn arhiiviväärtus. See tähendab, et neid dokumente ei tohi mitte kunagi hävitada. Säilitamise eesmärk on tagada, et dokumendid on füüsiliselt kasutatavad ja nende sisu loetav nii kaua kui dokumenti vajatakse. Dokumentide säilimine sõltub tugevalt dokumendi tüübist ja andmekandjast. Paberdokumentide kõige hullemateks vaenlasteks on liigniiskus, liiga kõrge või madal temperatuur, tolm, otsene päikesevalgus. Lühema säilitustähtajaga paberdokumendid ei vaja eriliste säilitustingimuste loomist. Digitaaldokumentide säilimisel esineb rohkem riske kui paberdokumentide puhul. Olulisteks säilimise mõjuriteks on nende puhul ka magnetvälja tase, vibratsioon jpm. Digitaaldokumendid vajavad kõikidel juhtudel algusest peale aktiivseid säilitusmeetmeid.
Lahendusena näevad autorid astumist üksindustsooni, kus loobuda kiirsõnumitest, telefonikõnedest, e-kirjadest ja koosolekutest. Näiteks pakutakse välja, et määrata kindlaks, et kell 10-14 ei tohi töötajad omavahel rääkida (v.a lõunapaus) või kehtestada jutuvaba neljapäev. (ibid.: 66) Samas leiavad autorid, et selles, kui töötajad töö ajast aeg-ajalt näiteks sotsiaalmeediakanaleid külastavad, pole midagi halba. See hoopis tõstab nende produktiivsust (ibid.: 137). Kõige hullemateks töö tegemise segajateks peavad raamatu autorid koosolekuid. Nende lähenemine on, et kui planeeritakse ühetunnine koosolek ja sinna kutsutakse kümme osalejat, siis on see tegelikult kümne-, mitte ühetunnine koosolek ning üldjuhul ei tasu vahetada 10-15 tundi produktiivsust tunnise koosoleku vastu. Juhul kui otsustatakse, et koosolek on vältimatult vajalik, siis tuleks proovida muuta see produktiivsemaks kasutades taimerit, kutsudes võimalikult vähe
elukaaslasega käitub (kui lapsena füüsiliselt karistatud laps saab suureks on tõenäosus et ka kasutab füüsilist vägivalda oma elukaaslase või laste peal). Antud uurimusest selgus, et Eestimaa elanikud suhtuvad taunivalt kõikidesse lapse väärkohtlemise liikidesse. Kõige taunitavamaks peeti füüsilist, seksuaalset ja emotsionaalset väärkohtlemist, seejärel hooletussejätmist. Vabamalt suhtuti järelvalvetusse ja ülekaitstusse ehk siis aktiivseid peeti hullemateks. Erinevused on poiste ja tüdrukute vastustes(tüdrukud taunivad rohkem füsilst väärkohtlemist kui poisid jne). CAP-programm(Child Assault Prevention Programme) on mõeldud lapse väärkohtlemise esmaseks ennetuseks kogu kooli tasemel. Peale selle läbimist olid lapsed laste väärkohtlemist veel enam taunivamad. Kõige enam esines EE laste hulgas järelvalvetust ja ülekaitstust ning kõige vähem laste hariduslikku ja tervise hooletussejätmist. Teine allikas Anderson & Sabatelli 2007
annaabi.ee 
