Keerulised laguahelad, heterotroofsel toitumisel olulisel kohal antibiootikumid. 2. Heterotroofsete arhebakterite ühel rühmal tekkis fagotsütoosi võime, tekkis loomne toitumine, sest toitu oli vähem. Tekkis raku sisetoes ja liikumine toidu ümber, loivamine ja amööbne liikumine. Seediti väike osa saagist. 3. Nälja piiril elades võis saaki neelates oma seedimise ja kaitsevõimega raskusi tekkida, seedimata võis jääda saagi kromosoom, mis võis liituda organismi enda omaga. Tekkisid hulgakromosoomsed rakud, mis olid effektiivsemad ja raskemini neelatavad. Hakkas kujunema mitoos. Kiskja-saak suhe muutus sümbioosiks. 4. Üksikud hulgakromosoomilised algeukarüoodid neelasid mõnikord ka teineteist ning kuna neil olid juba tasakaalustatud kromosoomid, mis sobisid omavahel, siis said nad veel paremaks rakuks. Nii võis tekkida suguline protsess. 5. Kui algkarüoot oli endasse liitnud enamuse võimalikke kasulikke geene, polnud nende lisandumine enam kasulik
Selline sümbiogeneetiline eukarüootse kromosoomistiku kujunemine seletab hästi ka eukarüoodi geenide arhe- ja eubakteriaalset päritolu. Siiski jäävad siin võrdväärsetena konkureerima ka muud võimalused geenide ülekandest algeukarüootide ja erinevate bakterite vahel (nt. arhebakter Methanococcus jannashi genoomis on nii eu- kui arhebakteritele omaseid geene (Kyprides et al. 1997)) kui ka võimalus mitokondrite geenide siirdest rakutuuma. 4) Üksikud hulkuvad hulgakromosoomsed alg-eukarüoodid neelasid aeg-ajalt ka üksteist – “liigikaaslasi”. Ka sel juhul võis allaneelatu jääda seedimata, see võis osutuda veelgi tululikumaks, kui võõra seedimata jätmine. Alla neelatud “liigikaaslasel” võis rakus olla tasakaalustatud hulgal kasulikke geene, mida neelajal polnud, samuti vastupidi. Võimalus saada ohtlikke geene oli aga palju väiksem kui päris võõra organismi kromosoomi säilitamisel. Nii võis kahe raku segamisel
Selline sümbiogeneetiline eukarüootse kromosoomistiku kujunemine seletab hästi ka eukarüoodi geenide arhe- ja eubakteriaalset päritolu. Siiski jäävad siin võrdväärsetena konkureerima ka muud võimalused geenide ülekandest algeukarüootide ja erinevate bakterite vahel (nt. arhebakter Methanococcus jannashi genoomis on nii eu- kui arhebakteritele omaseid geene (Kyprides et al. 1997)) kui ka võimalus mitokondrite geenide siirdest rakutuuma. 4) Üksikud hulkuvad hulgakromosoomsed alg-eukarüoodid neelasid aeg-ajalt ka üksteist "liigikaaslasi". Ka sel juhul võis allaneelatu jääda seedimata, see võis osutuda veelgi tululikumaks, kui võõra seedimata jätmine. Alla neelatud "liigikaaslasel" võis rakus olla tasakaalustatud hulgal kasulikke geene, mida neelajal polnud, samuti vastupidi. Võimalus saada ohtlikke geene oli aga palju väiksem kui päris võõra organismi kromosoomi säilitamisel. Nii võis kahe raku segamisel saada kiiresti veelgi parema raku
Selline sümbiogeneetiline eukarüootse kromosoomistiku kujunemine seletab hästi ka eukarüoodi geenide arhe- ja eubakteriaalset päritolu. Siiski jäävad siin võrdväärsetena konkureerima ka muud võimalused geenide ülekandest algeukarüootide ja erinevate bakterite vahel (nt. arhebakter Methanococcus jannashi genoomis on nii eu- kui arhebakteritele omaseid geene (Kyprides et al. 1997)) kui ka võimalus mitokondrite geenide siirdest rakutuuma. 4) Üksikud hulkuvad hulgakromosoomsed alg-eukarüoodid neelasid aeg-ajalt ka üksteist "liigikaaslasi". Ka sel juhul võis allaneelatu jääda seedimata, see võis osutuda veelgi tululikumaks, kui võõra seedimata jätmine. Alla neelatud "liigikaaslasel" võis rakus olla tasakaalustatud hulgal kasulikke geene, mida neelajal polnud, samuti vastupidi. Võimalus saada ohtlikke geene oli aga palju väiksem kui päris võõra organismi kromosoomi säilitamisel. Nii võis kahe raku segamisel saada kiiresti veelgi parema raku
annaabi.ee 
