aegade segases sahtlis sobides teineteise kui hõbelusikad, hingates, hingamata; kui oleme koos, siis oleme kõiksus, kirgastus, kaos. Suhkur veel sulamata maailmakulbis suures. Ja ma armastan Sind, sest ma armastan Sind. Milleks kohtuda - Sa oled minule õhk. Kõikjal kohal. Silm läheb sõlme püüdest vaadelda ennast. Enesesilmuse sipleb mõnigi mõtleja vend. Ära kõnele mööda õest, ära vaata üle ka vennast: hukkugu. Haara ta käest; teist hoides hoiad ka end. Taevas tähti nagu kõrbes liiva, ajus kujutlusi, unes und. Taevas endaga võib kaasa viia, kes on vaatamisse unustund. Inimene vajab imevähe selleks, et ta hingel hakkaks soe. Kes on ära tundnud ühe tähe, taevast sõbrasõnumina loeb. Armast pole arvutada vaja - ta ei kordu ega korrutu. Ainukene terve eluaja Ma tahaksin, et taltsutaksid mind, ma tahaksin, et lahustuks mu kainus,
permutatio est. - Kui annan raha, selleks, et saada asja, on ost-müük; kui aga annan asja, selleks, et saada asja, on vahetus. 6. Quidam lege impediuntur, ne iudices sint – Kohtunikud on seadusega piiritletud. 7. Quod dubitas, ne feceris - Kui sa kahtled, ära tee /Ära tee seda, milles sa pole kindel. Lausete 8-15 tõlkimiseks vt coniunctivus hortativus’e kohta lk 160 (punkt 4). 8. Fiat iustitia, pereat mundus - Saagu õiglus, hukkugu kasvõi maailm 9. Audiatur et altera pars – Kuulatagu ka teist poolt! 10. Caveat emptor – Valvaku ostja! Caveat venditor – Valvaku müüja! 11. Vivat, crescat, floreat! - Elagu, kasvagu, õitsegu! 12. Gaudeamus igitur – Niisiis olgem rõõmsad ! 13. Videant (=caveant) consules, ne quid res publica detrimenti capiat – Konsolid valvaku, et riik ei kannataks kahju. 14. Quod sentimus, loquamur, quod loquimur sentiamus – öelge, mida tunneme ja tundke, mida
enesevalitsemisele vaatamata ei suutnud täiesti varjata. «Ma ütlen seda päeval, kus olen küllalt kannatanud oma usu pärast,» hüüdis mileedi teeseldud eksaltatsiooniga. Feltoni pilk paljastas mileedile kogu võidu ulatuse, mis ta oli saavutanud selle ainsa lausega. Sellele vaatamata jäi noor ohvitser tummaks, ainult tema pilk kõneles. «Ma olen oma vaenlaste kätes,» jätkas mileedi vaimustusega, nagu ta teadis seda puritaanidele omase olevat. «Päästku mu. jumal mind või hukkugu ma oma jumala eest! See on minu vastus lord Winterile, mida ma palun talle edasi anda. Selle siin aga,» jätkas ta, osutades missaraamatule sõrmega, ilma seda puudutamata, otsekui kardaks ta ennast sellega rüvetada, «võite tagasi viia ja seda ise kasutada, sest kahtlemata olete te lord Winteri .kahekordne kaassüüdlane -- kaassüüdlane tagakiusamises ja kaassüüdlane ketserluses.» Felton ei vastanud midagi, võttis põlastavalt raamatu ja lahkus mõtlikuna.
annaabi.ee 
