taevast tule. Zeus laseb karistuseks Prometheuse kalju külge aheldada. Prometheus trotsib uhkelt oma saatust ning keeldub alistumast: ,,Sai tea ,et iialgi ei vahetaks / ma oma piinu vangipõlve vastu." Kogu loodus tunneb kangelase saatusele kaasa. Zeus saadab tormi ja Prometheus langeb koos kaljuga allmaailma. ,,Medeia" ,,Medeia" põhineb argonautide müüdil (retk Kolcisesse kuldvillaku järele). Tragöödia räägib tunnete võitlusest, hingelistest lahkhelidest ja kirgede hukatuslikkusest, abielust ja perekonnast. Medeia, Kolchise kuninga tütar ja nõid, on päästnud oma armastatu Iasoni, tuues ohvriks oma venna, ja aidanud Iasonil kuldvillakut röövida. Muid peagi jätab Iason Medeia nende kahe lapsega maha, et nautida Korintose kuninga tütrega. Meeleheitel Medeia palav armastus Iasoni vastu muutub niisama kirglikuks vihkamiseks nind see viib naise kohutavate kuritegudeni. Ta mürgistab Iasoni uue naise ja tapab seejärel ka oma pojad kuigi ta
surra. Joonas tunneb end üksikuna. Tööd teha pole tal vaja, kuna saar on praktiliselt tema oma. Sõpru tal pole, kuna ta on kasvanud üksildaseks ja kinniseks. Niisiis jäävad naised. Kapten Roode tütre Ingriini valib ta välja teiste seast kui kõige õrnema, arema ja tasasema. Juba nende abiellumise ajal tunneb kapten Roode õhus olevat õnnetust. See -- purpurne surm -- viibib veel vaid natuke, et kirjanik saaks mõtiskleda inimtsivilisatsiooni hukatuslikkusest, näidata pilte viimsetest orgiatest meeste ja naiste vahel. Purpurne surm, mis tapab ainult mehi, algab vaikselt ja salapäraselt Indiast ning liigub ajaleheteadete järgi Varriale ikka lähemale ja lähemale. Hirm ja elajalikkus ilmuvad inimese väliskoore alt nähtavale vallutades ka selle üksiku saare. Naised eesotsas Ingriiniga organiseerivad mustkaardi, rahvas mässab, mehed surevad. Ingriin kaitseb oma majas kaheksat viimast meest, kuid see ei päästa neid purpursest
pärast oma viimseid pajatusi surra. Joonas tunneb end üksikuna. Tööd teha pole tal vaja, kuna saar on praktiliselt tema oma. Sõpru tal pole, kuna ta on kasvanud üksildaseks ja kinniseks. Niisiis jäävad naised. Kapten Roode tütre Ingriini valib ta välja teiste seast kui kõige õrnema, arema ja tasasema. Juba nende abiellumise ajal tunneb kapten Roode õhus olevat õnnetust. See -- purpurne surm -- viibib veel vaid natuke, et kirjanik saaks mõtiskleda inimtsivilisatsiooni hukatuslikkusest, näidata pilte viimsetest orgiatest meeste ja naiste vahel. Purpurne surm, mis tapab ainult mehi, algab vaikselt ja salapäraselt Indiast ning liigub ajaleheteadete järgi Varriale ikka lähemale ja lähemale. Hirm ja elajalikkus ilmuvad inimese väliskoore alt nähtavale vallutades ka selle üksiku saare. Naised eesotsas Ingriiniga organiseerivad mustkaardi, rahvas mässab, mehed surevad. Ingriin kaitseb oma majas
Lihtsalt jumalakartlikkusest aga ei piisanud olemaks hea inimene- vanad kreeklased ei sallinud truudusetust, uudishimulikkust, edevust või süütu inimese tapmist. Kuna oma lugudes kirjeldasid nad inimest läbi tema tegude, mille järgi sai otsustada tegelase positiivsuse või negatiivsuse üle, tuli omistada just need küljed tegelastele, kes said hiljem rängalt karistada, mis oli omakorda õpetuseks rahvale. Kõige tuntum näide edevuse hukatuslikkusest on muidugi lugu Narkissosest, noormehest, kes oli väga veetlev. Probleem oli selles, et ta ise oli endasse kõige rohkem armunud, mistõttu põlgas ta ära kõik, kes teda armastasid (kaasaarvatud nümf Echo). Armastusejumalanna Aphrodite kaitses neid, keda ära põlati, mistõttu juhatas Narkissose peegelsileda vee juurde. Narkissos armus täielikult sellesse, keda ta seal uskus nägevat, kuid kui ta taipas, et nägi enda peegelpilti, suri kurvastusse. Narkissose puhul ei olnud süü ilmselt
pärast oma viimseid pajatusi surra. Joonas tunneb end üksikuna. Tööd teha pole tal vaja, kuna saar on praktiliselt tema oma. Sõpru tal pole, kuna ta on kasvanud üksildaseks ja kinniseks. Niisiis jäävad naised. Kapten Roode tütre Ingriini valib ta välja teiste seast kui kõige õrnema, arema ja tasasema. Juba nende abiellumise ajal tunneb kapten Roode õhus olevat õnnetust. See -- purpurne surm -- viibib veel vaid natuke, et kirjanik saaks mõtiskleda inimtsivilisatsiooni hukatuslikkusest, näidata pilte viimsetest orgiatest meeste ja naiste vahel. Purpurne surm, mis tapab ainult mehi, algab vaikselt ja salapäraselt Indiast ning liigub ajaleheteadete järgi Varriale ikka lähemale ja lähemale. Hirm ja elajalikkus ilmuvad inimese väliskoore alt nähtavale vallutades ka selle üksiku saare. Naised eesotsas Ingriiniga organiseerivad mustkaardi, rahvas mässab, mehed surevad. Ingriin kaitseb oma majas kaheksat viimast meest, kuid see ei päästa neid purpursest
Kreekasse. *Sophokles – „Kuningas Oidipus“ on lugu Kadmose suguvõsa hävimisest väärtegude pärast. „Antigone“ räägib inimeste kehtestatud seaduste ning usundi ja moraali kirjutamata seaduste vahelisest konfliktist. *Euripides – „Medeia“ põhineb argonautide müüdil ning räägib tunnete võitlusest, hingelisest lahkhelidest ja kirgede hukatuslikkusest, abielust ja perekonnast. „Hippolytos“ käsitleb armastusteemat. „Elektras“ võtab Euripides Orestese ematapmiselt õilsuse aupaiste lähendades tegelasi ja tegevustikku argielule. 10) „Kuningas Oidipus“ kui antiiktragöödia näide. Kurb ning traagiline lõpp. Ettearvamatud saatusekäigud. Jumalate otsene või kaudne sekkumine. Jumalik ettemääratus. 11) „Daphnis ja Chloe“ – Autor: Longos
võtmes ongi kirjutatud ,,Britannicus". Racine vaatab siin võimuiha kui ühte armuiha liiki. Ta ei olnud ühiskonna kriitik. Ülistas ülimat machiavellismi, jälgis pidevalt seda konjuktuuri. Kui ta sai kuningliku ajalookirjutaja koha, siis hakkas nii ülevoolavalt meelitama Louis XIV, kes teda noomitas, hakkas kuningale närvidele käima. Ta lõpetas oma kärjääri kuningliku ettelugejana. Kõik klassistlikud tragöödiad kirjutatud aleksandriinis. Andis endale aru võimukire hukatuslikkusest. 1670nendal kirjutatud ,,Berenike" - intriig, täpselt nädal pärast esietendust toob Moliere trupp välja sama näidendi Corneille'i kirjutatud. Kaks samasüzeelist näidendit üheaegselt. Arvatavasti tellinud üks isik, selleks isikuks Inglise Henriette, kes oli Louis XIV vennanaine. Mõlemas loos toodi armastus ohvriks poliitilistele kallutustele. Lugu Rooma imperaatorist Titusest, kes armastab juudi printsessi Bereniket. Seaduse järgi ei saanud Rooma keiser abielluda
annaabi.ee 
