egotsentrilisemaks. Teda ei huvitanud enam see, et ühiskond oli nii hukas. Peamine probleem nii Harry Halleri kui ka Veronica puhul oligi see, et nad ajasid taga täiuslikkust mida nad ei suutnud saavutada. Just armastuse abiga taipasid nad, et nad ajavad vale asja taga ja õppisid hindama maiseid rõõme. Kindlasti on ka heaoluühiskonnal oma hüved, kuid paratamatult on igal asjal kaks otsa. Nagu Harry Haller ja Veronica näitasid, siis võib tänapäeva heaoluühiskond üksikindiviidile hukatav olla. Inimene ise seab endale ranged reeglid, et sobituda nn ühiskonnamudelisse. Paraku aga kõik inimesed ei suuda seda rasket koormat kanda. Mülema teose põhjal saab aga järeldada, et armastusel on kõikeparandav jõud. Kui Harry ja Veronica nägid, et ka teised neid armastavad kõigi nende vigadega, hakkasid Harry ja Veronica ka ise endasse rohkem uskuma ja vabanesid nii oma vangikambritest, mis neid seni nii rangelt kinni oli hoidnud.
Selle eest esitatakse talle arve: 16. oktoobril 1946. öösel kell 1.19 avaneb tema kongi uks ühes Nünbergi gümnaasiumis. Ta on esimene, kes sel hommikul hukatakse. Kahe Ameerika sõduri vahel läbib ta oma viimase teekonna kooli võimlasse. Seal ootab teda ühe völla ees, mida on kokku kolm, Joseph Malta, ,,Nünbergi timukas". Ta talutab Ribbentropi seitsmest astmest üles. Siis paigutab ta Kolmanda Reich'i välisministri luugile ja seab talle silmuse kaela. Hukatav soovib pöörduda viimast korda saksa rahva poole: ,,Minu soov on, et Saksamaa unistus täitub ning Ida ja Lääne vahel sünnib üksteisemõistmine. Ma soovin maailmale rahu." Luuk avaneb. Hukkamise vähesed tunnistajad elavad järgmistel minutitel kaasa jubedale stseenile: Joachim von Ribbentrop ei sure kohe. Ta väänleb surmaheitluses. Ta tõmbleb. Pea peksleb vastu võllapuud. Juba tuuakse sisse järgmine surmakandidaat feldmarssal Wilhelm vom Keitel, kuid Ribbentrop viskleb ikka veel
Laevas ei ole võrdsuse ja demokraatiaga midagi peale hakata, sest keegi peab vääramatute loodusjõudude märatsedes ainuisiklikult otsustama laevapere elu ja saatuse üle. Tõepoolest kujutage ette olukorda kus kurssi määratakse laevapere hääletamise tulemusena ning laevanina tuleb keerata karidele, sest nii on otsustanud 51% meeskonnast (lühim tee kuivale jõudmiseks) Siit üks väikene järeldus- see, mis maismaal tundub olevat igatipidi ontlik, võib merel olla lausa hukatav kergemeelsus. Meremehe eetika nagu iga teinegi eetika ei ole tavaliselt mingi üleskirjutatud seaduste kogu. Eelkõige avaldub just see kirjutamata seadustes, mille täitmine on igale heale meremehele auasjaks. Võiks öelda ka nii, et iga mere-eetikast kinnipidav meremees seisab alati mõnevõrra eespool kirjutatud seadustest ja määrustest. Erinevalt seadustest ja õiguslikust süsteemist ei ole mere-eetikat kehtestada ei rahvahääletuse, parlamendi, valitsuse ega presidendi volil
annaabi.ee 
