Gurov mõtles õhtul Annale. Nende tutvuse ajast oli möödas juba nädal aega. Oli suhteliselt tuuline ilm ning Gurov käis Annaga paviljonis. Õhtul, kui tuul jäi vaiksemaks, läksid nad muulile. Kui Anna kõnetas Gurovit, siis ta silmad särasid. Kui tuul oli vaibunud , siis Anna vaikis ja nuusutas lilli ilma, et ta oleks Gurovi poole vaadanud. Siis vaatas Gurov Annale teraselt otsa ja tõmbas ta jäsrku enda ligi ning suudles teda huultele, tundes enda vastu hoovavat lillede lõhna ja rõskust ning vaatas järsku kartlikult ringi: kas vahest keegi nägi?! Nad läksid Anna juurde. Anna numbritoas oli umbne ning seal lõhnas Anna parfüümi järele. Siin aa ikka seesama kogenematule noorusele omane kartlikkus, ebamugav tunne ja peataolek, nagu oleks keegi äkki uksele koputanud. See "daam koerakesega" suhtus sellesse, mis oli toimunud kuidagi eriliselt, otsekui oma langemisse. Ta arvas, et Gurov ei pea temast lugu
Kuna templi siseruum oli väike, siis võisid pidulikud rongkäigud liikuda ainult ümber templi. Eemalt tervikuna mõjuvad templi sambad näivad üksteisega kokku sulavat ja teise müüri moodustavat. See ei muuda aga templit isoleeritud kohaks, vaid jätab ta vaatajale alati avatuks ja ligipääsetavaks. Goethe sai ehituse niisugusest omapärast aru, kui ta Paestumi templi kohta ütles: "Ainult siis, kui kõndida nende ümber, võib tajuda, et neis tõepoolest on elu, võib tunda neist hoovavat seda, mis ehitusmeister kavatses, mida ta sinna kätkes." Juba ammu pandi tähele seost kreeka templi ja inimkeha vahel, mis eriti selgelt väljendub sammaste juures. Ja esmajoones sammaste ehitusviisi poolest erinevadki üksteisest kreeka templiehituse kolm stiili: dooria, joonia ja korintose stiil. Vitruvius võrdles nende stiilide sambaid vastavalt mehe, naise ja tütarlapse figuuriga. Dooria stiilis sambal puudub baas ja ta toetub otse templi alusele
Kui ta nende keskel viibis, valitses nende vahel mingi varjatud, salajane kadedus, mida nad ise vaevalt 234 tunnistasid, mis aga sellest hoolimata iga silmapilk nende liigutustest ja sõnadest välja paistis. Et nad kõik olid peaaegu võrdselt ilusad, võitlesid nad võrdsete relvadega ja igaühel võis võidulootust olla. Mustlanna ilmumine rikkus järsku seda tasakaalu. Ta oli nii haruldaselt ilus, et niipea kui ta lävele ilmus, näis tast välja hoovavat mingit temale omast valgust. Siin kitsas võõrastetoas, tapeetide ja paneelide tumedas raamis oli ta võrratult ilusam ja säravam kui avalikul platsil. Ta oli nagu päevavalgusest pimedasse toodud tungal. Aadlipreilid olid tahtmatult sellest pimestatud. Igaüks tundis ennast oma ilus kuidagi haavatuna. Sellepärast muutus nende rinne (lubatagu meile see väljendus) otsekohe, ilma et nad omavahel ühtki sõna oleksid poetanud. Nad said üksteisest oivaliselt aru. Naisi ühendab
annaabi.ee 
