Üks suurimaid eestlaste alla jäämise põhjuseid oli see, et vastaste sõjaline ülekaal käis tugevasti üle. Vastaste ordurüütlid omasid väga suurt väljaõpet ja oskusi, nende elu seisnesgi võitluses ja sõjameheks olemises. Peale selle omasid vastased mitmeid kordi paremat sõjatehnikat. Neil olid olemas ambud, massiivsed kiviheitemasinad ja müürilõhkujad ning ka mõõgad olid sepitsetud tunduvalt paremini. Ka nende riietus oli mõõga hoopidele tunduvamalt vastupidavam. Eestlaste sõjaväe korraldus ja valmisolek aga oli üles rajatud ainult üksikutele rüüsteretkedele. Sellest järeldub, et kui eestlased oleksid ka ise leiutanud ja valmistanud võimsamaid sõjariistu, pannud paika ühtse sõjaväekorra, siis oleksid nad suutnud vastastele palju suuremat vastupanu osutada. Seega oleks eestlased nii suutnud oma vabadust kaitsta. Teine märkimist vääriv põhjus, miks eestlased alla jäid, oli rahva killustatus.
väärtus oli au, mida tuli hoida rohkem, kui elu. Au haavamist sai maha pesta ainult verega. 5.Rüütliturvised Turvistiku areng on päris märgatav, üksteise külge põimitud rõngastest koosnevast rõngassärgist plaatidest täisraudrüüni. Rõngassärk oli tugev, kuid samas painduv, nii et mõne raske relva look võis luud ikkagi katki murda, isegi kui rõngassärk ise ei rebenenud. Kui hakati valmistama tõhusamaid relvi, asusid relvasepad välja mõtlema paremaid turvistikke, mis hoopidele vastu peaksid. Kaitseks teravaotsaliste mõõkade ja kitsaste nõelalaadsete nooleotste vastu hakkasid kiiresti levima terasplaatidest või kõvastatud nahast turvistikud. Plaatturvistik koosnes tugevatest plaatidest , mille pind oli sile ja ümar, et relvaotsad eemale libiseksid. Ent see oli ikkagi küllalt kerge, nii et seda oli mugav kanda. Väga rikkad isandad tellisid oma raudrüü Saksamaa või Itaalia kuulsatest töökodadest
Meeletult kisas tütarlaps: «Lase mind lahti, või ma sülitan sulle näkku!» Claude laskis ta lahti. «Alanda mind, löö mind, ole kuri mu vastu! Tee, mis ise tahad! Ainult halasta mu peale! Armasta mind!» Mustlastüdruk hakkas teda lapse ägedusega kolkima. Ta võttis kogu oma jõu kokku, et oma ilusate kätega preestri nägu peksta. «Kasi minema, saatan!» «Armasta mind! Armasta mind! Halasta mu peale!» karjus vaene preester talle peale vajudes ja hoopidele kallistustega vastates. Äkki tundis mustlastüdruk, et preester on temast tugevam. «Küllalt sest jändamisest!» ütles preester hambaid kiristades. Võidetuna, murtuna vabises tütarlaps ta käte vahel, täiesti tema võimuses. Juba tundis ta himurat kätt oma kehal kobavat. Ta tegi viimase pingutuse ja hakkas kisendama: «Appi, appi! Vampiir, vampiir!» Keegi ei tulnud appi. Ainult Djali oli ärganud ja mökitas haledalt. «Vaiki!» ütles preester hingeldades.
annaabi.ee 
