Tallinna puhul hakkab silma asustuse hajumine eeslinnavööndisse, linna vahetusse lähedusse. Uusasumid on üsna seostamatud olemasoleva struktuuri ja üksteisega ning seetõttu on tekkinud ebaühtlane hoonestusalade struktuur. (Ideon, 2006) Tallinna eeslinnastumise uuringute tulemused näitavad, et aastatel 1991-2006 rajati Tallinna tagamaale üle 170 vähemalt viie leibkonnaga uusasumit, kus elas üle 17 000 inimese. (Ahas, 2007) Joonisel 6 on näha Tallinna linna ja lähiümbrusesse rajatud hoonestusalad aastatel 1995-2005. Hoonestusalad on kasvanud kõige enam Tallinna loode- ja kirdeosas. Peamiselt on tegu eramute rajamisega, kuid lisaks on laienemine toimunud ka kaubandus- ja vaba-ajakeskuste ning lao- ja tootmishoonete arvelt (Ideon, 2006). Joonis 6. Tallinna linnas ja lähiümbruses 1995-2005 rajatud hoonestusalad. (Ideon, 2006) Eelnevalt toodud näidete põhjal võib öelda, et Tallinn pole tänapäeval enam kompaktne linn, sest
Saiakang Raekoja platsi ja Pika tänava vahel, Börsi käik Pika ja Laia tänava vahel, Lühike jalg Niguliste linnaosa ja Toompea vahel ning Nõelasilm maalilise trepiga Niguliste kiriku ala ja Harju tänava vahel (hävis 1944). Sellised teed tekitasid kokkusurutud linnale omase eriti vertikaalse mulje. Nagu mainitud, on all-linna keskaegne tänavavõrk ning hoonestus erakordselt hästi säilinud. Vaid mõnel üksikul lõigul erineb tänavajoon keskaegsest, samuti on üksikud keskaegsed hoonestusalad pärast 1944. aasta pommirünnakut seni hoonestamata. All-linnas oli keskajal neli eraldiseisvat kirikut: - Niguliste kirik, mis asetseb Raekoja platsist edelas ning tekkis 1230ndatel aastatel kui saksa kaupmeeste asula keskus. - Oleviste kirik, mis asub linna põhjaosas, Laia ja Pika tänava vahelisel krundil. Kirik tekkis algsel kujul arvatavasti 11-12. sajandil, mil sellesse piirkonda rajati skandinaavia kaupmeeste asula. Nii
Suuremates linnades, nagu Tallinn ja Tartu, peeti vajalikuks kaitsta vaid valdavalt kivihoonestusega linnasüdant, puumajade kvartaleid muinsuskaitseala siin esialgu praktiliselt ei hõlmanud. Kaasaegne väärtustav suhtumine puitarhitektuuri jõudis Eestisse suuresti Skandinaaviamaade vahendusel 1990. aastatel ja sai valdavaks 21. sajandi algul, mil paljudes linnades on puithoonestusega elamualade esile tõstmiseks ja arengute suunamiseks moodustatud miljööväärtuslikud hoonestusalad. See eelkirjeldus on toodud taustaks, mis tuleb arvesse võtta puitkorterelamute kasutusea ja kestvuse hindamisel. Praegu on enamikul puitkorterelamutel omanikud ja on näha olulist suhtumise muutust paremuse poole. Teadvustatakse, et puitkorterelamutes on tegemist väärtusliku elukeskkonnaga ja suure tulevikupotentsiaaliga. Selline suhtumine pole küll kahjuks veel valdav. Ehitiste hooldamist ning terviklikku säästvat renoveerimist
annaabi.ee 
