sajandi alul. Hulgaliselt selles stiilis hooneid oli Tartus. Need ehitati pärast 1775.a. tulekahju. Kohaliku ehitusmeistri J. H. B. Walteri projekti järgi valmis 1789. aastal raekoda. Oma üldilmelt on see sarnane paljude Põhja- Euroopa väikelinnade raekodadele. Teine tuntud ehitis oli suurtest graniitplokkidest valmistatud Kivisild. Selles oli aimata antiiksete võidukaarte imposantsust. Paraku sild hävis II maailmasõjas nagu paljud hoonedki. Tallinnas oli ehitustegevus nimetatud ajajärgul teistsuguse suunitlusega. Kui Tartus ehitati eelkõige uusi maju, siis Tallinnas tehti palju ümberehitusi. Muudeti keskaegsete hoonete fassaade, väiksemaid naabermaju ehitati kokku üheks suuremaks (nt. Lai t. 32, Lossi pl. 4, Kiriku t. 2). ). Varaklassitsismi perioodi tähtsaim hoone on Toompea loss, vana linnuse ümberehitus kubermanguvalitsuse hooneks. Töid juhtis sakslane, Jenast pärit arhitekt ja stukimeister J. Schultz
Sauga vald. Mõis oli lihtne kiviehitis, seisab ilusal kohal kõrgel jõekaldal, kesk väikest puiestikku ja viljapuuaedu. paar versta jõge üles minnes seisid esimesed valla talud teine teisel pool jõe kallast. Ühe nimi, mis mõisa poolt tulles paremalt kätt jäi oli Ennosaare ja teisel pool oli pajusaare talu. Lisad Enno ja Paju o saadud esiisade kaudu. Talud mõlemad olid pealtnäha kehvavõitu nagu enamasti sel ajal kõik hoonedki õlgkatusega, suitsunud, ilma korstnata ja paar väikest akent. Paremal pool jõe kallast Ennosaare talus oli peremeheks Ain Enno, Peedi poeg ta oli suurt kasvu ja tugevate laiade õlgadega mees ning alles noorepärane 35-40 aasta vanune. Oma peremehe seisuse kõrval pidas ta peremeheseisuse kõrval ka mõisa kupja ametit. Aga kümne aasta eest ta naine suri kelle ta teiselt poole Pajusaare talust oli toonud. Vana Ennossaare Peedi teine naine , praeguse peremehe võõrasema, kes alles elas ja
Pargipuude (nagu kõigi haljasalapuu- de) hooldamiseks vajalik töömaht on väiksem ning tulemus parem, kui puid hooldatakse järjepidevalt kogu nende eluea vältel. Kahjuks on Eestis väga palju metsistuvaid või metsistunud parke, mida pole aastakümneid hooldatud. Tihti põhjendatakse hooldamatust pargi nn looduslähedase majandamisega. Park kui kujundatud ja hooldatud ala ei ole aga sama mis hooldamata looduspark. Kuna mitmed kasutuseta mõisapargid, kus an- samblis olnud hoonedki on hävinud, jäävad paratamatult metsistuma, tuleks seda oskuslikumalt majandada neid parke, mida inimesed sageli külastavad. Et paljudes parkides on pargipuud lähenemas oma bioloogilise eluea ülempiirile või siis hukkumas mit- terahuldava sanitaarse seisundi tõttu, antakse järgnevatel lehekülgedel praktilisi soovitusi just vanade pargi- puude ja -puistute hooldamiseks, lähtudes puude bioloogiast. See tähendab puude majandamist nii, et nad
annaabi.ee 
