ÕENDUS Õed on terviseala professionaalid, kel on kõige "püsivam ja tihedam kokkupuude vanematsüklis olevate naistega". Õed on vastutavad tervise edendamise eest perede ja laste seas. Abil või hoolitsusel, mida naine saab raseduse ajal ja esimesel aastal peale sünnitust, võib olla pikaajaline mõju nii naisele kui ka tema lapsele. Ema-lapse rolli kujunemist mõjutab hoolitsus ja informatsioon, mida õed jagavad. INIMENE Mercer ei defineeri otseselt inimest, aga viitab inimese "minale". Tema arvates on inimese "mina" eraldiseisev teistest rollidest, mida inimene enda kanda võtab. Sisemine "mina" areneb välja kultuurikontekstist ja näitab, kuidas olukordi vaadeldakse ja kujundatakse.
· Eluase vali ökonoomne, ära ela üksinda suurel elamispinnal · Mõtle, ennem kui ostad, väldi emtsionaalseid oste · Sorteeri jäätmeid Miks eestlaste jalajälg on nii suur? Jalajälg 1 hektari ringis · Pensionipõlvele lähenev poissmehest maamees, kes elab vanas 2toalises maamajas, äärelinnas, maakonnakeskusest kaugel · Elatub invaliidsuspensionist ja naabrustaludes tehtavatest juhutöödest · Sealsete perenaiste hoolitsusel tulevad lauale piim, või ja munad, hapukurk · Valla poest ostetakse vorsti ja leiba, oma põllult saab kartulit · Autot ei ole ja kaugele polegi vajadust liikuda · Riidemoest ei hooli, kasutatud esemeid sigineb siit sealt · Elektrit kulub vana raadio ja pisikese külmiku tööshoidmiseks · Ahju kütab oma metsast ja muidu tuulemurrust tehtud puudest Jalajälg 24 hektari ringis · Kahekolmekümnendates kotoritöötajast
Ta oli üks esimesi õdesid, kes ühendas akadeemilise teooria kliinilise õenduspraktikaga. 3 2. TEOORIA EESMÄRGI SAAVUTAMISEST Teda peetakse õendusteooria arendamise teerajajaks. (Why I...). Teooria kirjeldab dünaamilist inimestevahelist suhet, milles inimene kasvab ja areneb, et saavutada teatud elulisi eesmärke (Current Nursing 2011). Teooria keskendub sellele, et õendustegevuses on rõhk inimese hoolitsusel. Õendusabi eesmärgiks on keskenduda üksikisikute ja rühmade tervishoiule. King esitas teooria esmakordselt 1960. aastal. Tema inspiratsiooniks oli 1940. aastate filosoofiaprofessor, kes küsis kas tema või keegi teine õde on defineerinud õendusakti. Selleks, et sellele küsimusele vastata, alustas ta aastaid kestnud õpinguid. Sellel tulemusena viidi lõpuni teooria, mis käsitleb õendusabi eesmärke, õdede funktsioone, võimalusi. Et õed saaksid oma teadmisi
aastaks oli haigus arenenud nii kaugele, et Liiv tuli paigutada Tartu närvikliinikusse. Vaimuhaigus saatis teda elu lõpuni. Järgnevalt kadus ta avalikkuse silmist ligi 10 aastaks. Oma viimased eluaastad veetis Liiv kodutu hulkurina. Kuskil ei leidnud ta rahu oma haigele hingele. Kirjanikest sõbrad püüdsid tema seisukorda parandada, muretsedes talle rahalist abi ja peavarju. Juhan Liivi viimseks eluasemeks oli Plakso-Madise talu Kavastu-Koosal, kus ta elas oma lellepoja naise Anna Liivi hoolitsusel. Ka oma viimsel eluaastal ei loobunud Liiv rännakuist. Ta võis kümneid kilomeetreid matkata tuisu ja külmaga, hõlmad lahti ja rind paljas. Tuisk tundus talle tervendavana ja heana. Külmetuse tagajärjel kiskus raske haigus tiisikus ta 1913. a. kevadtalvel 2 haigevoodisse. Juhan Liiv suri 1.detsembril 1913. aastal. Ta oli siis 49 aastane. Haual üteldi kadunule sooje mälestussõnu. Neis järelhüüdeis kahetseti, et teda liig hilja oli
tislerisellina. Meistri loaga sai ta eluasemeks nurgakese töötoas, kus vend õpetas talle pisut saksa keelt ja arvutamist, millele paari kuu pärast järgnes õppeaeg linna algkoolis. Uus võõras ümbrus pakkus poisile palju huvi, kasvatas teatavat iseseisvust ja õpetas elule arvustavalt vaatama. Õppeaeg algkoolis jäi aga lühikeseks, sest varsti suri kooli ainuke õpetaja, aga uut tema asemele niipea ie leitud. Alles järgmisel sügisel võis ta isa ja venna ühisel hoolitsusel alustatud õppimist jätkata, seekord juba kreiskoolis (maakonnakoolis). Siin aga toimus õppetöö täielikult saksa keeles, mis tegi poisile suuri raskusi, kuigi ta oli igati virk ja hoolas. Nagu paljud teised tol ajal, tuupis ta õppetükid lihtsalt pähe, ilma, et ta ülesannete sisust oleks täielikult aru saanud. Kuna ta vend kolis Peterburi, asus Johann kostikorterisse Viljandi Kaupmeeste Seltsi einelauapidaja Dorbecki juurde. Kuigi nende
tislerisellina. Meistri loaga sai ta eluasemeks nurgakese töötoas, kus vend õpetas talle pisut saksa keelt ja arvutamist, millele paari kuu pärast järgnes õppeaeg linna algkoolis. Uus võõras ümbrus pakkus poisile palju huvi, kasvatas teatavat iseseisvust ja õpetas elule arvustavalt vaatama. Õppeaeg algkoolis jäi aga lühikeseks, sest varsti suri kooli ainuke õpetaja, aga uut tema asemele niipea ie leitud. Alles järgmisel sügisel võis ta isa ja venna ühisel hoolitsusel alustatud õppimist jätkata, seekord juba kreiskoolis (maakonnakoolis). Siin aga toimus õppetöö täielikult saksa keeles, mis tegi poisile suuri raskusi, kuigi ta oli igati virk ja hoolas. Nagu paljud teised tol ajal, tuupis ta õppetükid lihtsalt pähe, ilma, et ta ülesannete sisust oleks täielikult aru saanud. Kuna ta vend kolis Peterburi, asus Johann kostikorterisse Viljandi Kaupmeeste Seltsi einelauapidaja Dorbecki juurde. Kuigi nende
annaabi.ee 
