elust mitmeid aastaid lihtsalt valudes piineldes või voodis vegeteerides veeta. Kui inimesel on surmav haigus, mis ei allu enam ravile ning on teada, et järgmised paar aastat oma elust inimese seisukord aina halveneb, siis miks lasta inimesel piinelda? Toon teile ühe elulise näite. Ellen Laap kirjutas õhtulehele 2010. aastal enda loo. Ta rääkis, kuidas tal on haigus, verepaksenemine, mida ei saa enam kontrollida. Ta teadis, et tema enam hooldekodust elusalt ei lahku. Tal oli aeg surmaga leppida, mida ta ka tegi, kuid ta ei suutnud leppida sellega, et enne surma peab ta kõvasti valudes piinlema, sest rohud talle enam ei mõju. Kahjuks ma ei oska öelda, mis Ellenist praeguseks hetkeks saanud on, või kas ta on enam meiega, kuid tean, et mitte keegi meist ei vääri piinlemist tohutute valude käes.
kujunenud vajadus leida vaimupuudega inimestele võimalusi tootamiseks ja vaba aja veetmiseks kodu lähedal ning nende jarelevalvega tegelevate inimeste koolitamiseks ja palkamiseks. Teatud juhtudel on asutatud nn vaheinstitutsioonid, kus puuetega inimesed õpetakse enne grupiühiselamusse lubamist süüa tegema, pesu pesema ja poes käima. On igati mõistetav, et paljud vanemad suhtuvad eelolevasse kolimisse segaste tunnetega. Vaatamata sellele, et väikses kogukonnas elamine on suurest hooldekodust parem variant, on igati loomulik, et vanemad tunnevad hirmu, kas vaimupuudega inimeste erivajadustele pööratakse piisavalt tähelepanu ja nendega arvestatakse. Vanematele võib kindlalt öelda, et juhul, kui grupikodud on õigesti korraldatud, toimivad need suureparaselt. Väga paljud Downi sündroomi või mõne muu vaimupuudega inimesed elavad sellistes äärelinnades asuvates grupikodudes ja linnamajades üle kogu maa, tundes rõõmu inimväärikast elust ja vabadusest. See
hooldustöötajaks. Ja nüüd on kutse käes! Ülemõde: Praktiline kogemus piirdub siis ainult tädi eest hoolitsemisega? Malle: Oh ei! Töötasin õppimise ajal juba hooldustöötajana Iru Hooldekodus. Mitte küll täiskohaga, mul oli pool kohta. Elan Tabasalus, Harku vallas, ja mul kulub palju aega bussisõitude peale. Ülemõde: Arusaadav. Merimetsa haigla on ju teie elukohale üsna lähedal. Malle: Mul on Iru Hooldekodust ka soovituskiri. Seal hinnati minu tööd väga. Ülemõde: Olen seda lugenud. Tean, et olete töökas, abivalmis ja väga kannatlik eakate ja haigetega suhtlemisel. See ongi meie töös väga tähtis. Haige inimene, olgu siis vana või noor, on enamasti masendunud, ja temaga ühise keele leidmine on raske ülesanne. Malle: Ma tõesti soovin inimesi aidata. Olen väga õnnelik, kui näen, et mind oodatakse...
annaabi.ee 
