panid mõni päev hiljem toime Peeter III mõrva ja teiste trooninõudlejate Ivan VI vangistamise, mis jäi märgistama kogu Katariina valitsemisaega. Oma esimestel valitsusaastatel viis Katariina II läbi ettevaatlikku sisepoliitikat. 1762. aastal peatas ta Peeter III poolt alustatud kirikumaade riigistamise, kuid võimu kindlustamise järel alustas ta sihikindlat siseriiklikku ümberkorralduste poliitikat. Katariina II valitsemisajal asutati 1763. aastal vaeslaste varjupaigad; lisaks hooldeasutustele, Aadlineidude kasvatusselts. 1765. aastal algas Venemaa esimeste linnarahvakoolide rajamine, mille alusel sai võimalikuks gümnaasiumite asutamine, Katariina edendas meelsasti ka kauneid kunste. Katariina tegeles ka ise ilukirjandusega. Ta kuulutas välja ususallivuse (mis ei laienenud vaid juutidele). Keisrinnaks saamise järel saavutas Katariina diplomaatilise tasakaalu teiste Euroopa riikide Preisimaa, Austria, Prantsusmaa ja Suurbritanniaga. Välispoliitiliselt hoolitses
aasta kubermanguseadus), püüdes vähendada liigset tsentraliseeritust. Provintse asusid valitsema asehaldurid ning ning linnadele anti piiratud omavalitsusõigus. Kubermanguseaduse alustel moodustati kubermangude ametiasutused 18. sajandu lõpul levinud Charles de Montesquieu halduspõhimõtetel, mille kohaselt pidi toimima võimude lahususe põhimõte, kuid siiski olid ette nähtud igale Venemaa sisekubermangude seisustele eraldi võimuasutused. Haridussüsteemi edenemine Lisaks hooldeasutustele (5. mail 1764. aastal Aadlineiude kasvatusselts (« » ehk Smolnõi instituut) ja 1765. aastal Venemaa esimeste linnarahvakoolide rajamise kõrval ( ) edendas Katariina meelsasti ka kauneid kunste. Katariina tegeles ka ise ilukirjandusega. Ta kuulutas välja ususallivuse peale (see ei laienenud vaid juutidele). Lääne-Euroopale, kelle kultuurile Katariina Venemaa avas, esines ta valgustatud monarhi ja diplomaadina.
sekulariseerimist, liberaliseeriti kaubanduspoliitikat, kaotati salateenistus ning hakati ette valmistama agraarreformi. Lisaks neile reformidele püüdis Peeter iga hinna eest juurutada Preisi sõjaväekorda ning õigeusu kiriku liturgiat asendada luterlikuga. Katariina II (17621796) Elas aastatel 1729-1796. 1764. aastal viis ta läbi kiriku maade riigistamise. Katariina viis läbi muudatusi riigihalduses (1775. aasta kubermanguseadus), püüdes vähendada liigset tsentraliseeritust. Lisaks hooldeasutustele ja 1765. aastal Venemaa esimeste linnarahvakoolide rajamise kõrval edendas Katariina meelsasti ka kauneid kunste. Kuigi Katariina arvustas pärisorjust kinnistasid tema reformid talurahva rõhutud olukorda, millega kaasnesid ulatuslikud rahutused nagu Jemeljan Pugatsovi ülestõus 17731775. aastal. Välispoliitiliselt hoolitses Katariina ennekõike Vene riigi piiride nihutamise eest, mis nii laialdasel määral polnud õnnestunud ühelgi ta eelkäijal.
maavaldused läksid riigi omandusse. Riigistamise vastaseid vaimulikke karistas ta riigivastastena. Teiste hulgas vangistati ka Rostovi metropoliit Arseni, keda hoiti Tallinna kindluse Harju väravatornis asuvas vanglas. Katariina viis läbi muudatusi riigihalduses, püüdes vähendada liigset tsentraliseeritust. Provintse asusid valitsema asehaldurid ning ning linnadele anti piiratud omavalitsusõigus. Lisaks hooldeasutustele (5. mail 1764. aastal Aadlineiude kasvatusselts (« » ehk Smolnõi instituut) ja 1765. aastal Venemaa esimeste linnarahvakoolide rajamise kõrval ( ) edendas Katariina meelsasti ka kauneid kunste. Katariina tegeles ka ise ilukirjandusega. Ta kuulutas välja ususallivuse peale (see ei laienenud vaid juutidele). Lääne-Euroopale, kelle kultuurile Katariina Venemaa avas, esines ta valgustatud monarhi ja diplomaadina, siseriikluses oli kõigest isepäine türann[viide
annaabi.ee 
