omaenda ebaadekvaatsust: mõistuslikkus iseenesest ei suuda anda sisu heale, tähendusrikkale elule. Praktilise ehk moraalifilosoofia põhiseisukoht on pikka aega olnud: ainult faktide põhjal ei saa teha järeldusi väärtuste kohta. Kui sellesse arvamusse tõsiselt suhtuda, muutub praktilise filosoofia eesmärk. Sellest saab loov protsess, kus filosoofia valdavalt ei "paljasta" väärtusi, vaid loob neid. Siin, kriitilise mõtlemise holistlikus vormis, kus küsitakse küsimusi stiilis "Kas teades, et teaduslike uuringute põhjal on nigeerlased õnnelikumad kui soomlased või eestlased, kuigi nende keskmine eluiga on pool meie omast, laste suremus kümme korda kõrgem meie omast ja tarbimissuutlikus meie omaga võrreldes tibatilluke, ei peaks ümber hindama oma kujutlust heast elust?", antakse kunstile filosoofiliselt oluline otstarve. See tähendab, et kunstist peaks saama paindlik praktika, mis pole raudse loogika vastand, vaid
Võrreldes eelmisega, pööratakse siin palju rohkem rõhku indiviidide subjektiivsetele tunnetele, väärtustele ja püüdlustele. Tervis on palju enamat kui haiguse puudumine; inimene on enamat kui bioloogiline organism. Seega ei piisa inimese tervisliku olukorra määratlemiseks tema füüsilisest läbivaatusest. Kui inimese püüdlused jõuda teatud eesmärkideni on takistatud (nt tema ihus oleva haiguskolde tõttu) ja kui inimene seda ise kogeb, siis on see tunnuseks haigusest. Holistlikus lähenemises ei saa inimese tervislikku seisundit lahutada tema enda arvamusest selle kohta (eelmise vaate puhul piisas füüsilisest läbivaatusest, inimese enda seisukoht polnud oluline). Kui biostaatilise lähenemise eesmärgiks oli haiguseelse olukorra (tervise) taastamine, siis siin aidatakse patsiendil läbimõtestada oma elu selle haigusega (kui nt kroonilise haiguse puhul pole täielik tervenemine võimalik). Nii ei pruugi tagajärjeks alati olla tervenemine, kuid on võimalik
uuringut · Kolmandal etapil tuleks kasutada kombineeritult mõlemat meetodit koos. Ühe või teise meetodi eelistamine oleneb paljuski ka uurimisteemast, - objektist, käepäraseist mõõtevahendeist jne. Kvantitatiivset ehk jäika ja mingis mõttes külma uuringut võiks võrrelda lääne meditsiiniga: patsient otsekui jaotatakse suure hulga kitsa eriala tohtrite vahel analüüsimiseks. Kvalitatiivne ehk pehme ja soe uuring meenutab oma holistlikus lähenemises ennemini idamaist arstiteadust. Kui kvantitatiivne uuring võtab looduteaduste eeskujul fookusesse sageli üsna meelevaldselt eristatud tõelisuse killu või selgelt eristatva lõigu elust, siis kvalitatiivset uurimust huvitab märksa enam elu ise, mis numbrite ja terminite keeles üleantuna minetab midagi olulist oma konkreetsusest ja rikkusest. (Kidron 2008: 35) 2 KVALITATIIVNE UURIMISVIIS Kvalitatiivsete uuringute all peetakse silmas tervet erilaadsete uuringutüüpide
voolavad taoliste saavutuste puhul ja on tõeliselt autentsed emotsioonide avaldumise vormid. Selle asemel, et taodelda haigusest hoidumist, taotleb indiviid erilist psühholoogilist ja füüsilist heaolu, mida on paljud ka kirjeldanud (Houston, 1982; Jacobi, 1965; Jourard, 1971; Moustakas, 1977; Muller, 1982, Peters & Waterman, 1982). Autor on hiljuti välja toonud seitsee ala, mis peegeldavad uusi vaatepunkti humanistlik- holistlikus lähenemises: (1) holistliku suuna edendamine tervishoius; (2) tõelise individuatsiooni saavutamine; (3) liikumine autonoomiast intiimsusse, mis peegeldub rahuldust pakkuvatest isikutevahelistes suhetes; (4) tähendusrikaste elueesmärkide formuleerimine; (5) holistllikke perspektiivide rakendamine elutsükklisse; (6) teadlikkus individuaalse identiteedi voolavuses ja stabiilsuses erinevate kriiside ja muutuste vahemikus; (7) empaatia ja intuitsiooni arendamine
Võrreldes eelmisega, pööratakse siin palju rohkem rõhku indiviidide subjektiivsetele tunnetele, väärtustele ja püüdlustele. Tervis on palju enamat kui haiguse puudumine; inimene on enamat kui bioloogiline organism. Seega ei piisa inimese tervisliku olukorra määratlemiseks tema füüsilisest läbivaatusest. Kui inimese püüdlused jõuda teatud eesmärkideni on takistatud (nt tema ihus oleva haiguskolde tõttu) ja kui inimene seda ise kogeb, siis on see tunnuseks haigusest. Holistlikus lähenemises ei saa inimese tervislikku seisundit lahutada tema enda arvamusest selle kohta (eelmise vaate puhul piisas füüsilisest läbivaatusest, inimese enda seisukoht polnud oluline). Kui biostaatilise lähenemise eesmärgiks oli haiguseelse olukorra (tervise) taastamine, siis siin aidatakse patsiendil läbimõtestada oma elu selle haigusega (kui nt kroonilise haiguse puhul pole täielik tervenemine võimalik). Nii ei pruugi tagajärjeks alati olla tervenemine,
annaabi.ee 
