Reaktor kannatas tugevate kõrvamõjude all, mis tõi kaasa aurude plahvatuse. Plahvatus rebis reaktoril "kaane" pealt, sellega kaasnes suures koguses radioaktiivse aine paiskumist õhku, mis segunes omakorda kuuma grafiidiga (tegemist oli siis mitmeotstarbelise kaitsekuplita grafiitreaktoriga). Radioaktiivsete ainete segunemine grafiidiga suurendas radioaktiivsuse mõju ning lõpuks sulatas enamuse kütusest, mis oli reaktoris. Aktiivseid toormaterjale ei hoitud üheski erilises hoiukambris ning õhk kandis radioaktiivseid osi tuule kaudu edasi. 4. reaktor peale põlengut Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase 4. reaktori testimise eesmärk 25. aprilli keskpäeval planeeriti neljas reaktor seisata ülevaatuse eesmärgil
reaktoris, vahetades välja ning hävitades reaktori kaane, murendades jahutustorusid, ning seejärel reaktori kaane täiesti maha lüües. Pärast seda, kui pool katust ära lennanud oli, suurenes hapniku sissepääs, kombineeritud suure temperatuuri juures oleneva reaktorikütuse ning grafiidiga, algas grafiit-tulekahju. See tuli aitas kaasa radioaktiivse materjali edasikandmist ning seetõttu lähedal olevate piirkondade saastumist. Radioaktiivsust ei hoitud mitte üheski erilises hoiukambris, ning õhk kandis radioaktiivseid osi tuule kaudu üle riiklike piiride. Kuigi suures koguses tuumakütust sulas siiski ära, on vaja märkida et tegu polnud tavakeeles "meltdowniga"; sulanud kütus ei olnud märkimisväärne panus õnnetuse radioloogilistes tagajärgedes, ning õnnetust ei põhjustanud jahutuse puudumine. Keegi ei olnud teadlik sellest et seal on suur kiiritus, NSV liit varjas seda
" (ibid) Lutheri jaoks ei olnud kurat abstraktsioon, vaid juba lapsepõlvest omandatud mõtteviisi kohaselt paratamatu igapäevane seltsiline: ,,Ei ole see mingi erakordne ega ennekuulmata asi, et Kurat mööda maju kolistab ja kummitab. Meie kloostris Wittenbergis kuulsin ma teda selgesti. Sest kui ma alustasin loenguid Psalmide raamatust ja istusin reflektooriumis peale seda, kui me olime laulnud matiine, lugedes ning märkmeid kirjutades, tuli Kurat ja müdistas kolmel korral hoiukambris [piirkond ahju taga - A. L.] justkui raamatuköidet lohistades. Viimaks, kuna see lõppeda ei tahtnud, korjasin ma oma raamatud kokku ja läksin voodisse. Ma kahetsen tänase päevani, et ma ei jäänud sinna istuma, et näha, mida Kurat veel teha kavatseb. Ma kuulsin teda ka kord kloostris oma kambri kohal." (OBERMAN 1993: 105) Samuti kirjeldab Luther värvikalt oma teoloogilist dispuuti kuradiga patususe ja õigeksmõistmise asjus, mis oli ükskord aset leidnud.