kui nägid mind klassiuksel. Vaatasin neile üllatunult otsa ja sammusin oma pingi juurde. Enne oma lauda nägin, et mu koolikott oli kadunud ja mu laua kõrval tahvli peal olid mu pliiatsid ritta pandud. Kui ma oma asju korjama hakkasin, alustasid piimahabemed oma solvamisega. Ma ei teinud neist välja, kuna teadsin, et neile meeldib see, kui kiusatav teeb neist välja ja hakkab kiusajat klassis tagaajama või sellega rääkima. Mina hoidusin sellest, aga tegin isekeskis plaani, kui mul on kasvõi üks asi puudu, lähen klassijuhataja või õppalajuhataja juurde ja räägin juhtunust. Oma asju kokku kogudes märkasin, et taskuarvuti oli puudu. Küsisin siis nolkide käest, kõik vastasid üheselt, et pole näinud. Läksin siis aineõpetaja juurde, et mind kiusati ja mu arvuti on puudu. Õpetaja vastas seepeale, et teda see ei puuduta ja käskis mul vait olla ja istuda oma kohale. Kuna oli juba tund siis täitsin ta käsku.
Keskendusin täielikult kasvataja jutu kuulamisele ega tegelenud samal ajal kõrvaliste asjadega (Krips 2017: 177). Isegi kohvi ei rüübanud. Lasin kasvatajal ennast tühjaks rääkida. Jälgisin pilguga tema vestlust aeg ajalt noogutades. Püüdsin hoida pilku neutraalsena ja sõbralikuna vältides ainiti otsavaatamist. Oma osavõtlikkust väljendasin ka miimikaga. Tähelepaneliku kuulamise tehnikana kasutasin veel kaja. Kasutasin tema lauses öeldud sõnade kordamist. Hoidusin aga kaja muutmist tungivateks küsimusteks, millega oleksin üles näidanud oma kõrgendatud huvi teema vastu ja võinuks vestluspartnerit eksitada. Kokkuvõtteks võin öelda, et sain tähelepaneliku kuulamisega enda arvates hakkama ning olulise kogemuse võrra rikkamaks. Kuulasin vestluspartneri juttu tähelepanelikult ja püüdsin võimalikult täpselt aru saada sellest, mida ta ütles. Jälgisin, et kuulamisprotsessis osaleks kogu minu keha (Krips 2010: 134)
kahemolaarset vesinikkloriidhappe lahust. Segasin klaaspulgaga ning sadestusid pliikloriid, hõbekloriid ja elavhõbe(I)kloriid (peeneteraline valge sade põhjas). Tsentrifuugisin sademe ning kontrollisin sadestumise täielikkust mõne tilga 2M HCl lisamisega. Ilmes, et sadestumine siiski polnud täielik ning lisasin veel mõne tilga HCl ja kordasin tsentrifuugimist uuesti. Pipeteerisin tsentrifugaadi teise katseklaasi ja hoidusin sadet pipetiga kaasa võtmast. Kuna oli teada, et tsentrifugaadis teiste rühmade katioone pole, valasin selle lihtsalt kraanikaussi. Valmistasin pesuvee (10 ml dest. vett + 3 tilka konts. HCl) ning lisasin seda sademele ca 1,5 ml . Segasin ja tsentrifuugisin uuesti. Kui lahuses teiste rühmade katioone pole, piisab ühekordsest pesemisest, muidu pestakse kolm korda. Pesemine on vajalik lahusesse jäänud anioonide ja järgnevate rühmade katioonide väljapesemiseks. Kui järgnevate
olid – Paharet Joomahimu mahitusel – (mul on häbi tunnistada) radikaalselt halvenenud. Muutusin päev-päevalt tujukamaks, kergemini ärrituvaks, hoolimatumaks teiste tunnete suhtes. Naisega rääkides ei valinud ma enam sõnu. Lõpuks kasutasin ta kallal koguni vägivalda. Mu lemmikud muidugi said tunda mu iseloomu muutust. Ma ei jätnud neid mitte üksnes hooletusse, vaid olin nende vastu koguni julm. Plutost ma siiski nii palju hoolisin, et hoidusin teda halvasti kohtlemast, nagu ma ilma igasuguse südamepiinata kohtlesin halvasti küülikuid, ahvi või koguni koera, kui nad juhuslikult või kiindumusest mulle teele ette sattusid. Mu haigus aga süvenes – sest millist haigust saab Alkoholiga võrrelda! – ja isegi Pluto, kes hakkas vanaks jääma ja seetõttu pisut pahuraks muutus – isegi Pluto sai tunda mu halva tuju tagajärgi. Ühel õhtul purjus peaga linnas hulkumast koju tulnud, tundus mulle, et kass püüab must eemale hoida
Jah, teadus oli mulle kõik: ta oli mulle õeks ja õe armastusest jätkus. Alles vanadusega tulid ka teised mõtted. Nii mõnigi kord hakkas mu veri naise kuju nähes keema. Mehe sugutung ja vere võim, mille ma, rumal noormees, arvasin terveks eluajaks eneses lämmatatud olevat, raputasid nii mõnigi kord raudse tõotuse ahelaid, mis mind õnnetut altari külmadel kividel kinni hoidsid. Kuid paastumine, palvetamine, teadus, lihasuretamine, kõik see tegi mu hinge keha valitsejaks. Pealegi hoidusin ma naistest. Tarvitses mul ainult raamat avada, kui kõik mu aju patune hingus teaduse sära ees hajus. Mõne minuti jooksul tundsin ma, kuidas madalad maised asjad minust järjest kaugemale taanduvad, tundsin endas jälle rahu ja selgust igavese tõe kirka kiirguse ees. Seni kui kurat mind kiusas ainult naiste ebamääraste varjudega, mis juhtumisi 314 kirikus, tänaval või aasadel mu silmade eest mööda libisesid ja mis vaevalt mu unedesse ulatusid, sain ma neist kergesti võitu
sinna sekka ei sega. Otsustasin aga tohtri jutustust tädi Sallyle rääkida, niipea kui mul kõige pahem seljataga oleks. Mõtlen sellega seda, kuidas ma olin unustanud mainida, et Sid oli kuuli jalga saanud, kui me tol ööl põgenenud neegrit taga ajasime ja paadiga ringi kõlasime. Aega oli mul küllalt. Tädi Sally oli kogu päeva ja kogu öö haigetoas; ja niipea kui ma nägin, et onu Siias t uli lähemale, hoidusin kõrvale. Hommikul kuulsin, et Tomi tervis oli märksa parem ja et tädi Sally oli läinud väikest uinakut tegema. Lipsasin siis haigetuppa; arvasin, et kui Tom on ärkvel, siis luuletame teiste jaoks mõne keerulise loo. Aga ta magas ja väga rahulikult pealegi; näost oli ta kahvatu, mitte enam nii tulipunane nagu siis, kui ta koju toodi. Istusin ja jäin ootama, kuni ta ärkab. Umbes poole tunni pärast tuli tädi Sally tasakesi sisse; nüüd olin kimbus! Ta andis mulle märku, et
annaabi.ee 
