Ekspressionism See luulevool ja kirjandusnähtus esines peamiselt saksa kultuuriruumis Tuntud eelkäijaid: Richard Dehmel, Hugo von Hofmannsthal, Rainer Maria Rilke, Stefan George Väljapaistvaid ekspressioniste: Georg Heym, Franz Werfel, Else Lasker-Schüler, Ernst Stadler, Georg Trakl, Gottfried Benn, Kurt Heynicke, Walter Hasenclever, Johannes R. Becher Richard Dehmel (1863 – 1920) Vastuvõtt Kogust „Erlösungen“ tõlkinud Marie Under Aga ära tule pikas rüüs. Tule joostes, sädemete loites, neidis! Avat käsivarsi tule siis! Minu lossi ei vii gaala-trepid;
üle tuua. Väga raske oli ka peategelase valik, Salome partii on ülimalt keeruline ja väga suurt vastupidavust nõudev, samuti kartis helilooja, et lauljaid ei ole üle suure orkestrikoosseisu (109 muusikut) kuulda. Peategelase valik langes Wagneri-laulja Marie Wittichile, kes oli oma välimuselt kaugel tütarlapselikust printsess Salomest. Seetõttu otsustati Salome tantsuks kasutada tantsijat. Aga "hoolimata tädike Wittich'st", nagu Strauss irooniliselt [[Hugo von Hofmannsthal|Hofmannsthalile]] end väljendas, kutsuti lauljaid, dirigenti ja heliloojat pärast esietendust lavale tervelt 38 korda. Seda ilmselt ka seetõttu, et selle ooperi tegelaste psühholoogia väljendub ennekõike orkestripartiis, nagu näiteks kohutav vahemäng mis järgneb Narrabothi enesetapule või Johannese tagasiminek vangikongi, mis kirjeldab seda, mis toimub Salome hinges.
• Tegelased ei tegutse, vaid kogevad oma Saatust (sümbolistidele oluline jõud) Tegevus, lavastused olid üsna staatilised. Taotlus oli selles, et publik tajuks mingit saatuslikku jõudu. Tähtsus oli: lavakujundusel, valgustusel, värvid, helid (krabinad, nt „öine mets“, merekohin, sammud) Sümbol – vihjab märkidele, aga ei seleta midagi. 3. Teater ja ooperiteater 20. sajandi esimesel aastakümnel Saksamaal, Austrias ja Itaalias. Max Reinhardt, Richard Strauss, Hugo von Hofmannsthal. “Salome”, “Elektra”, “Ariadne Naxosel” (mis nendes modernistlikku ja/või eripärast). 19-20. saj. vahetus. Iseloomustavad sõnad: Fin de siécle ((19.) sajandi lõpp) mõisted kuuluvad ühiskonna ja La belle epoque (kaunis epohh ehk kaunis ajastu) kultuuri valdkonda. Mõlemad mõisted kuuluvad õigupoolest ühiskonna- ja kultuuriajaloo valdkonda, tähistades 19. sajandi viimaste aastakümnete luksuslikku lõbujanu ja samas ka sajandilõpu hirme, kriisi-
Keskaeg: Le Roman de Thèbe (1150). Renessanss: Giovanni Boccaccio De mulieribus claris (1362). L' Edipo Tiranno (Teatro Olimpico 1585.a. Vicenza). Aristotelese Poeetika mõju: sündmustik, kaastunne ja hirm (eleos, phobos), katharsis, karakterid, hamartia. Pierre Corneille Oedipe (1659) ; Voltaire Oedipe (1719); Dryden, John, Lee, Nathaniel Oedipus (1679) Heinrich von Kleist Der zerbrochene Krug (1803-4). von Platen, August Der romantische Oedipus (1829), naljamäng viies vaatuses. Hugo von Hofmannsthal Ödipus und die Sfinx (1906); André Gide Oedipe (1930) Jean Cocteau La machine infernale (1932); Igor Stravinski Oidipus Rex (1927); Carl Orff Ödipus der Tyrann (1959); Friedrich Dürrenmatt Das Sterben der Pythia (1976); Thomas Stearns Elliott The elder Statesman (1958); Heiner Müller Ödipus Tyrann (1967) jne. Mati Unt Vend Antigone, ema Oidipus (2003). Saksa kultuuriruumi tähtsus: müüt idealismi, romantismi ja folklooriuurimuste jaoks. Võrdlev
annaabi.ee 
