Psühhiaatriline sündromoloogia Normaalne psüühiline tegevus on üksikute funktsioonide ja võimete keerukalt integreeritud tervik. Isoleerituna ei saa kulgeda ükski psüühiline funktsioon, ei aisting, taju, kujutlus ega tundumus. Ühe funktsiooni aktiveerumine toob endaga kaasa teised funktsioonid, ühe funktsiooni muutumine- ka teise funktsiooni muutumise. Psühhopatoloogilise sündroomi mõiste võeti kasutusele 1906a. H. Hoche poolt. Õpetus psühhopatoloogilisest sündroomidest on edasi arendanud E.Kraepelin, E. Bleuler, O.Kerbikov, O.H. Arnold, A. Sneznevski. Psühhiaatriline nosoloogia Esimene nosoloogiline ühik psühhiaatrias oli progresseeruv paralüüs, mida prantsuse arst A.Bayle kirjeldas 1822.a. kui ühtse kliinilise pildi , kulu ja patoloogilis- anatoomilise substraadiga haigust. Progresseeruva paralüüsi etioloogia tehti kindlaks alles 1913.a. Haiguse alguse variandid
Hansi ema otsustas minna Hadamari, et välja uurida, mis pojaga tegelikult juhtus. Teel sinna kohtus ta naisega, kes rääkis, et ka tema tütar oli surnud, pimesoolepõletikku. See ei saanud aga tõele vastata, kuna veidi varem oli tüdrukul pimesool välja opereeritud. Kogu lugu Hadamari ja seal toimuvaga tundub kahtlane. Leian, et Hans Frank ei surnud epilepsiasse. Tol ajal suhtuti vaimupuudega inimestesse halvasti. Nad olid riigile ja rahvale koormaks. Binding ja Hoche kirjutasid juba 1920. aastal oma raamatus "Die Freigabe der Vernichtung lebensunwerten Lebens," et hullukeste elu on täiesti mõttetu, kuid mitte talumatu. Nende elu lõppemine ei oleks mingisugune kadu. Tõenäoliselt tunneksid vaid vanemad või hooldajad pisukest kaotustunnet, kuid nende eest hoolitsemisele kuluv inimressurss on ilmselge raiskamine. Ka dr Goebbels kirjutas 1938. aastal, et maailm vajab valitsemiseks vaid
on nad kohutavalt raske koorem. Nende surm ei jäta mittemingisugust tühimikku, välja arvatud ema või ustava hooldaja kaotusetunne. Kuna nad vajavad väga palju hoolt, vajavad nad paljude inimeste palkamist, kes on pühendunud sellise elu jätkamisele, mis ei ole elamist väärt. Ei saa eitada, et see on kohutavalt absurdne, inimressursside raiskamine vääritul eesmärgil… Binding ja Hoche, Die Freigabe der Vernichtung lebensunwerten Lebens. Mõtisklege, kas järgnevad allikad näitavad natside nõustumist Bindingu ja Hoche vaadetega. Meie keskpunktiks ei ole indiviid ja me ei nõustu arvamusega, et igaüks peab toitma näljast, pakkuma juua janusele ja riietama alasti olijaid – need ei ole meie eesmärgid. Meie eesmärgid on täiesti erinevad. Neid saab panna kõige lihtsamalt ühte lausesse: me vajame maailmas valitsemiseks terveid inimesi.
annaabi.ee 
