nende mõju on pikaajaline · Biomarkerite abil saab määrata, kas täpsemad analüüsid on õigustatud Biomarker - mõõdetav bioloogiline reaktsioon teatud keemilisele ainele, mis võib avalduda ka kahjustusena Walker et al., 1997 Muutused erinevatel bioloogilistel tasanditel ehk BIOMARKERID · Molekul: ensüümi sisaldus/aktiivsus, i-RNH, DNA sillad · Rakk: organellide funktsionaalsed ja struktuursed kõrvalekalded, mikrotuumad · Organ: histopatoloogilised kõrvalekalded, LSI, GSI Organismist kõrgemal tasemel nimetatakse indeksiteks · Organism: füsioloogilised parameetrid, kasvukiirus, viljakus · Populatsioon: vanuseline struktuur, suurusjaotus · Ökosüsteem: mitmekesisuse indeksid, funktsionaalsed parameetrid Etoksüresorufiin O-deetülaasi aktiivsused Emajões sumpades hoitud vikerforellide maksas 70 EROD pmol/min/mg prot. 60 50
väljenduv ja viskoossuse suurenemist võib täheldada kui nende konsentratsioon ületab 0,15. Kuid selleks peab leukotsüütide hulk olema 300 000/µl akuutse või kroonilise müeloidleukeemia korral ja 800 000/µl kroonilise lümfotsüütilise leukeemia puhul. Sellised juhud on aga väga harvad, kuna hüperlekotsüütilise leukeemiaga kaasneb alati ka aneemia ja seega kokkuvõttes esineb leukeemia puhul vere viskoossuse suurenemist väga harva. Histopatoloogilised uuringud on näidanud et hüperleukotsüütilistel patsientidel sulgevad leukotsüütilised trombid tihti väikseid veresooni ajus või kopsus. Arvatakse, et vereseisak mikrotsirkulatsioonismängib tähtsat rolli sündroomi kujunemises. 6 Hemoreoloogiliste komplikatsioonide vähendamiseks on kasutusel leukaferees ja tsütotoksiliste ravimite kasutamine. Sklerotsüteemilise hüperviskoossuse sündroom
esmaspoegijatel). Kongenitaalsed treemorid. Sigade dermatiidi ja nefropaatia sündroom: Tavaliselt madal levimus (<0,5%), sporaadilistel juhtudel kõrge levimus (5-20%). Suur suremus (5-20%). 50-60% juhtudel PCV-2 on lümfoidkoes. Nahal verevalumid ja papulid (lõhkedes tekib nahale nekroos), hingamisteede põletikud. Diagnoosimine: Kliinilised tunnused (kurnatus, suremuse tõus pärast võõrutust), PCR (suurenenud mesenteriaal- ja kubeme lümfisõlmed), histopatoloogilised muutused lümfoidkoes (põletikulised muutused, lümfotsüütide arvu vähenemine, viiruse (antigeeni või nukleiinhappe) püsimine kudedes). Lahangul näha põletikku kopsudes, valgeid laike neerudel. Sigimishäired: Abordid tiinusel lõpul, surnult sünnid. Loote südame hüpertroofia. Ulatuslik fibrinoosne ja/või nekrootiline müokardiit. Viiruse esinemine loote kudedes ja südames. Sigade dermatiidi ja nefropaatia sündroom: Iseloomulik lahanguleid - verevalumid nahal,
Ülimalt olulised võimalikult tundlikud biomarkerid. Loomkatsed: Kuigi inimestega seotud toksilisuse andmed on kõige ideaalsemad, pole neid mitte alati võimalik saada ning doos-vastus seos tuleb kindlaks teha teiste andmete alusel. Ka vähesed epidemioloogilised andmed võivad siiski anda vähemalt vihjeid põhjusliku seose eksisteerimise kohta inimese eksponeerumise ja selle tulemusena tekkinud toksilise toime vahel. Lisaks on aga peaaegu alati vaja in vivo loomkatsete tulemusi. Vajalikud histopatoloogilised, kliinilis-keemilised ja biokeemilised andmed saadakse sel juhul kontrollitud tingimustes. Loomulikult tuleb nende tulemuste interpreteerimisel alati arvestada loomaliikide vaheliste erinevustega. Praegusel ajal on loomkatsete planeerimisel ja läbiviimisel võetud kindel nn. 3 R-i (replacement, reduction, refinement asendamine, vähendamine, täiustamine) suund. Klassikalisi loomkatseid tuleb võimalikult palju asendada, nende arvu tuleb kindlasti vähendada ja nende läbiviimise
annaabi.ee 
