Nad siblivad teineteise peal nagu paaniliselt põgenev, hullunud rahvamass. Sealsamas, paarikümne sentimeetri jagu eemal, rotisita kõrval on lebamas porikärbse tolmune laip, kes, pimedasse auku sattunud, enam väljapääsu ei leidnud. Taamal on juba teinegi laip. Kõik see tegevus on justkui varjatud liikumine, sest lähemalt uurimata seda jälki vaatepilti ei näe. See ununenud koht, mis võib paljudele külma higi ja hirmujudinad seljale tuua, on aastaid me silme all olnud. Alles nüüd, kui me otsime, leiame selle. Põrandaalune maailm on paljudele tundmatu. Kõik on seda kohta märganud, kuid enamik ei ole haisvale pimedusele tähelepanu pööranud. Keegi ei tea öelda, mitu tülgastavat saja karvase kombitsaga satikat seal on või kui palju hallitusevärvi tolmu leidub. Keegi ei teagi täpselt, mis peitub määrdunud laudadest luugi all.
püssi ette ja surema. On tõsi, et suur osa sõduritest on lihtkodanikud, kes oma riigi kaitseks vabatahtlikult või sunnitult välja astuvad, aga keegi ei lähe surma ju hea meelega. Miks siis pole olnud ühte aastatki, kui kusagil maailmas ei sõdita? Ma ei mõista, miks riigijuhid saadavad oma noored mehed surma, jättes lapsed isata ja naised meesteta. Praegusel ajal on asjad veidi teisiti, aga kui mõelda I ja II maailmasõja peale, siis tulevad hirmujudinad. Suri tohutult palju süütuid inimesi, hävisid sadade tuhandete kodud ja elud. Väga paljudele, noortele ja vanadele jäid kohutavad mälestused, mis saatsid elu lõpuni, ja rikkusid paljude elusid, sest sõjas olnud ei saanud enam lahti painavatest mälestusest, mis ikka ja jälle meelde tuletasid, kui palju lähedasi ja tuttavaid hukkus ja kui paljud jäid hätta. Olen alati mõelnud, et oleme õnnelikud, et pole elanud sõjaajal. Meie vanemad ja meie, 20
mängus ja mis päris; võrdlema mängulahendite võimalikkust päriselus. Vanemate ülesanne on ergutada last arvutivabal ajal rohkem liikuma. Näiteks võiks korraldada koos perega sportlik nädalalõpp või ühine jalutuskäik. Iga arvutimäng ei sobi lastele. On hulk mänge, mida ei soovitata koguni alla 18aastastele mitte keerukuse tõttu, vaid vägivalla ja seksi rohkuse tõttu. Enamasti on põhjus vägivallas. Osa mänge on nii verised, et toovad täiskasvanulegi hirmujudinad ihule. Kindlasti on teile tuttav olukord, et koolist tulles tahetakse kohe arvuti taha minna. Oleks tore, kui vahel ununeb ka arvuti muude, toredamate toimetuste keskel aga sootuks. Peres võiks olla 6 kokkulepe, et vägivaldseid mänge ei mängita. Vägivalla mõiste tuleks lapsega üheskoos arutledes selgeks teha see oleks lapsele ühtlasi elust arusaamist õpetav harjutus. Arvuti
visalt oma loiritegude juurde jääma, kavatsedes sellega kohut hirmutada, siis hoiatame, et oleme sunnitud temale nõudma võllast või tuleriita.» Gringoire'i laubale tuli külm higi. Charmolue võttis laualt mustlastüdruku käsitrummi ja seda teatud viisil kitsele näidates küsis talt: «Mis kell on?» Kits vaatas talle targa pilguga otsa, tõstis oma kullatud jala ja lõi seitse korda. Tõepoolest, kell oligi seitse. Rahvast käisid hirmujudinad läbi. Gringoire ei võinud seda enam taluda. «Ta saadab enese hukka!» karjus ta kõvasti. «Te näete ju, ta ei tea mis ta teeb!» «Matsid, vait seal saali otsas!» hüüdis uksehoidja käredalt. Jacques Charmolue laskis sama käsitrummi abil kitsel teisigi tempusid teha, kuud, kuupäeva ja muud öelda, mida lugeja juba teab. Kohtuprotsessidele omase optilise illusiooni tõttu tundsid samad vaatajad, kes vahest 298
annaabi.ee 
