Esimese kultse altari valmistasid Konstantinoopoli kunstnikud 975. aastal, kuid seda on palju 3 täiendatud ja uuendatud. Suur kuldne retaabel sisaldav värvilisest emailist pilte ja on vääriskividega üle kuhjatud. Kuus suurt pilti selle ülaservas kujutavad jeesuse kannatuste lugu ja Neitsi Maaria surma, ning keskel on peaingel Miikael. Teistel paneelidel on kujutatud Kristuse ja teisi pühakuid. 4 pronkshobust toodi Konstantinoopoli hipodroomilt selle rüüstamisel 1204. aastal IV ristisõjas. Kuid Napoleon viis kujud 1797. aastal Pariisi ja need toodi 1815. aastal tagasi Veneetsiasse. Nüüd need seisavad uhkelt lääneportikuse kohal. Hetkel seal seisvad hobused on orginaalide koopiad. Siiani ei ole kindlaks tehtud nende täpne vanus ja päritolu. Aatriumi kupli mosaiigid on Vana Testamendi ainetel: maailma loomine, Aadama ja Eeva, pattulangemine, Kain ja Aabel, Noa ja veeuputus, Paabeli torn, Aabrahami ja Joosepi lood ning
Ühel võiduajamisel, kui ta oli peaaegu võitmas, tegi ta andeksandmatu liigutuse, mille tagajärjel murdis hobune selgroo. ,,Rahvas, arst ja velsker, tema polgu ohvitserid kõik jooksid juurde. Oma õnnetuseks tundis ta, et on terve ja vigastamata. Hobune aga murdis selgroo ning ta otsustati maha lasta. Vronski ei suutnud vastata küsimustele, ei suutnud kellegagi rääkida. Ta pöördus ümber ja läks peast kukkunud mütsi ülesse tõstmata hipodroomilt minema, isegi teadmata kuhu. Ta tundis end õnnetuna. Esimest korda elus elas ta üle raskeima õnnetuse, parandamatu õnnetuse, ja veel säärase, milles ta ise süüdi oli!" (lk 228) Väga tähtsat rolli Vronski elus mängis armastus. Eriti armastus Anna vastu. Juba Vronski ja Anna esimesel kohtumisel, jättis Anna Vronskile unustamatu mulje. Vronski jättis Anna pärast maha Kitty ja järgnes Annale Peterburgi. Ka Peterburis püüdis Vronski olla Annale
Ühel võiduajamisel, kui ta oli peaaegu võitmas, tegi ta andeksandmatu liigutuse, mille tagajärjel murdis hobune selgroo. ,,Rahvas, arst ja velsker, tema polgu ohvitserid kõik jooksid juurde. Oma õnnetuseks tundis ta, et on terve ja vigastamata. Hobune aga murdis selgroo ning ta otsustati maha lasta. Vronski ei suutnud vastata küsimustele, ei suutnud kellegagi rääkida. Ta pöördus ümber ja läks peast kukkunud mütsi ülesse tõstmata hipodroomilt minema, isegi teadmata kuhu. Ta tundis end õnnetuna. Esimest korda elus elas ta üle raskeima õnnetuse, parandamatu õnnetuse, ja veel säärase, milles ta ise süüdi oli!" (lk 228) Väga tähtsat rolli Vronski elus mängis armastus. Eriti armastus Anna vastu. Juba Vronski ja Anna esimesel kohtumisel, jättis Anna Vronskile unustamatu mulje. Vronski jättis Anna pärast maha Kitty ja järgnes Annale Peterburgi. Ka Peterburis püüdis Vronski olla Annale
annaabi.ee 
