Hipid (1)

Hipiliikumine
Hipiliikumine oli noorsooliikumine, mis sai alguse 1960ndatel Ameerika
Ühendriikides ning on kohati säilinud tänini.
Hipid olid enamasti kodanliku tarbimisühiskonna ideaalides pettunud
noorsoo stiihilisest protestiliikumisest osavõtjad, pärit peamiselt
kodanlikest või väikekodanlikest perekondadest. Hipide väidetavalt
tähtsaimaks eelkäijaks on Beat Generation. Sellele iseloomulik mässulisus
ja aktiivne protest asendusid hipidel konfliktituse, vägivallatuse ja
armastuse kultusega. Eeskujusid otsiti idamaisest (zen-budism, hinduism)
ja varakristlikust müstikast, sukelduti oma sisemaailma, narkootikumide
abil püüti saavutada erilist õndsusseisundit.
Ühiskonnast lahku löönud hipid moodustasid kolooniaid, mille liikmed
hülgasid üldtunnustatud eluviisi, käitumisnormid ja rõivastuse. Nad
propageerisid lihtsust, siirust ja loomulikkust ning täielikku seksuaalset
vabadust. Katsetati ka nn. psühhedeelilise (narkootikumide põhjustatud
elamustest ja visioonidest inspireeritud) muusika, kunsti ja luulega.
Liikumine tekkis kuuekümnendatel lääneriikides just keskklassi hulgast pärit noorte seas
ja muidu nooremeelsed, kes protesteerisid oma arust vanema põlvkonna materialistliku ja
üheülbalise maailmapildi vastu. Selle tuumaks oli vastuseis ühiskonna tavadele,
süsteemile, valitsevale elukorraldusele ja võitlus ahistavate piiride vastu. Tol ajal olid
hipid suhteliselt väike rühm inimesi, kuid kõik teadsid, kes nad on. Nende vaimsed isad
olid kirjanik Jack Kerouac ja luuletaja Allen Ginsberg. Hipide ootused ja lootused olid
suunatud iseenestele ning oma eakaaslastele.
Levis ütlus: "Ära eales looda ühelegi inimesele, kes on üle 30!". Samas ei maksa ära
unustada druuge ­ põhimõtted ja hüüdlaused kehtisid sageli seni kuni pea oli udune.
Materiaalselt vaese elustiili valik oli hipidel teadlik protest ühiskonna vastu ja nad
loobusid hüüetest. Uskumata paremasse tulevikku, elasid nad käesolevale hetkele,
pakkumata lahendusi olukorra parandamiseks. Ühiskonna suhtes võeti hoiak: "Meie ei
sega teid, jätke ka teie meid rahule". Keskusteks olid USA lääneranniku suurlinnad,
peamiselt San Francisco. Lipukirjaks kuulutati armastus, rahu ja valgus, mida
sümboliseerisid lilled (siit pärineb hipide teine nimetus "lillelapsed", mis tuli veidi
iroonilisena kasutusele ajakirjandusele poolt nimelt loopisid hipid demonstratsioonidel
politseinikele lilli). Üldiselt olid hipide ühised huvid seks, drugs, idamaa usundid & teised
keelatud asjad. Loobuti traditsioonilisest perekonnast ja otsustati armastusel põhinevate
koosluste kasuks. Pooldati vabu elukombeid ja seksuaalsuhetele piiranguid ei seatud.
Seda peetigi armastuseks. Kodudeks said juhuslikud eluasemed, inimesed elasid
paariviisiliselt või gruppidena koos seni, kuni tahtmist oli. Hipid väitsid, et vabaarmastus
ja uimastite kasutamine on pisiasjad, võrreldes maailma kasumijahiga.
Hipide kultuuri üks tähtsamaid aspekte oli seksuaalne vabadus. Hipid rõhutasid vajadust
uue, sõbralikuma maailma järele kasutades lille motiivi. Hipide kunst võlgnes palju
juugendile, nende kunst oli niinimetatud "lille võimu" väljendus. Hipide elulaad seisnes
massist erinemises, vabameelsuses, naljakas riietumisstiilis (miniseelikud, alt laienevad
püksid) ja üsna kasimata pikajuukselises välimuses. Hallutsinatsioone esilekutsuvate
narkootikumide (LSD, marihuaana) toimes nähti lahendust maailma probleemidele, mis
näisid ülepääsmatud.
Selles keskkonnas sündiski psühhodeelne rock.
Vanemates põlvkondades tekitas noorte "metsistumine" pahameelt ja hirmu.
Põrandaalune narkootikumide tarbimine, mis tekitas kuritegevuse kasvu, põhjustas
politsei huviorbiiti ilmumise. Seepärast pidas avalikkus hipisid jõuguks, kes on
narkootikumide tarvitajad, kuid see polnud tõsi, sest mittekõik hingelt hipid ei
tarvitanud neid. Gruppide välimus oli lausa kultuslik. Kes seltskonda kuuluda tahtis,
pidi sarnanema.
Hipid valisid Dahabi piirkonna 60ndatel ja 70ndatel oma paradiisirannaks, kus koos
puhkamas ja pidutsemas käidi. Hipiliikumise levikust üritasid kasu saada
massimeedia ja tootjad. Seda võib nimetada tõelise hipiliikumise väljasuretajaks,
kuna hipid olid elanikkonna kiht, kes tahtsid erineda, mitte massi sekka ära kaduda.
Avalikkuse esialgselt eelarvamuslik suhtumine asendus kasusaamissooviga: üksteist
reklaamiga üle trumbates hakati kõikjal müüma hipistiilis ehteid, rõivaid, heliplaate
jne. Seitsmekümnendatel alanud majandussurutis tõi kunsti ja kultuuriellu uusi tuuli.
Muutusid meeleolud, inimesi tabanud kahtlused ja kainenemine ja peremured
sundisid paljusid loobuma kommuunielust ja romantilisest vaesusest. Hipiliikumisest
sündinud kasutegur on sealtmaalt alguse saanud tugevdatud huvi ökoloogia vastu,
soorollide vabam käsitlus ja tolerantsus.
Hipistiil
Hipistiil
Igapäevasesse moestiili on hipid toonud nn trompetpüksid, kirkad värvid,
pikad juuksed, liibuvad trikoosärgid, heegeldatud murumütsid, vestikesed,
maskiseelikud ja platvormkingad, helesinised kulunud teksad, pärlitest
punutud käenöörikeste rohkus, ruudulised särgid, helesinised kulunud
teksajakid, teksariidest või värvimata linasest riidest õmmeldud
ristkülikukujuline pika sangaga ja narmastega kott.
Maailm pidas neid omamoodi veidrikeks, aru saamata, et hipiliikumise
ideaalid on saamas paljude noorte elumotoks, kuna noored on enamasti
sarnase maailmatunnetusega ja kuna teisalt olid lillelaste gruppidega altid
liikuma igasugu loovisiksused. Raadiote ja süntesaatorite levikuga said
esile kerkida bändid, kelle sõnum oli omasugustele ja mis seetõttu kuulsust
kogusid. Hipiliikumisel oli kalduvus tasatootlikkusele. Ajalukku läinud
Woodstocki muusikafestival oli maailma avalikkusele tõeline sokk.
Festivalile kogunes 150 000 asemel hoopis 500 000 noort, kes kõik olid
valmis heitma endalt käitumisnormide kammitsaid ja püüdsid Woodstockis
avastada elu imesid.
Woodstockist räägib üks oma aja hipisid:
"Woodstock polnud lihtsalt kontsert. See oli kokkutulek, milles muusikal oli
mängida vaid taustaroll. Muusika, mis kõlas Woodstockis, oli parim ja selles
sisaldusid sõnumid ja mõtted maailm ei ole koht vihkamise jaoks, maailm
on paik, kus peame üksteist armastama. Me olime valmis avastama elu
suuri imesid ja saladusi. Me õppisime, et pole häbiasi näidata oma keha
alasti, me suitsetasime "rohtu", et viia oma meeli vastuvõtlikuks muusikale,
me mängisime oma laste ja loomadega siit sündiski uus kodune kasvatus."
Pildid