(taevale tänu tänu taevale). (Õim 2001A: 24) 4 2. Isikunimetused eesti fraseoloogias Inimesel on keeles palju erinevaid kujundlikke nimetusi, mis varieeruvad olenevalt sellest, kas kirjeldatakse tema ühiskondlikku positsiooni, eetilisi tõekspidamisi, vaimseid võimeid, välimust või mõnd muud tunnust. Suurem osa fraseoloogilistest isikunimetustest on hinnangult negatiivsed, väiksem osa neutraalsed, hinnangult positiivsed on üksikud (Õim 2001B: 554). Fraseoloogilise nimetuse puhul ei ole esmatähtis identifitseeriv funktsioon, primaarne ongi isikunimetuse tähenduses sisalduv hinnang. (Õim 2001B) Fraseologismide mõistmiseks on enamasti vajalikud taustteadmised. Näiteks väljendid aadamaülikonnas ja eevaülikonnas tähistavad alastiolekut, kuid nende tähendus võib jääda täiesti selgusetuks inimesele, kes ei ole kokku puutunud ristiusuga
tõekspidamised, vaimsed võimed, mitmesugused hoiakud, käitumine, perekondlik staatus, sugulussuhted, välimus, vanus, tegevusala, kõneleja suhtumine teemasse jms. Mõned näited: tähtis nina, halastaja samaariamees, Buridani eesel, vana känd, ilueedi, vaimne isa, lehma lellepoeg, kärnane lammas. Fraseoloogilise nominatsiooni funktsioon on inimese ümbernimetamine teiste sõnadega. Fraseoloogilised nimetused väljendavad kõneleja suhtumist ja on hinnangult enamasti negatiivsed. Kuna negatiivne on normist erinev, siis mõjutab see ka inimese emotsioone tugevamalt, mistõttu tajutakse väljendi olemust teravamalt. Harvem esineb hinnangult neutraalseid fraseoloogilisi isikunimetusi. Üksikud isikunimetused on positiivsed. Isikunimetuse loomisel ei ole identifitseeriv funktsioon kõige olulisem, esmatähtis on hinnangu andmine. (Õim 2001a: 554555) Fraseologismi mõistmine põhineb sageli lähteallika tundmisel. Näiteks väljendite vana kala
Samas võisid seal kaugel ja kõrgel langetatavad poliitilised otsused üksikisiku saatust oluliselt mõjutada, selle tihti peapealegi keerata. Seetõttu oli hellenismiaja eetika põhiliseks taotluseks, teha vahet selle vahel, mis sõltub üksikindiviidist ja mis temast ei sõltu, et siduda siis inimese õnnelikkus ainult nende tingimustega, mis on täielikult indiviidi enda võimuses. Too taotlus on ühine kõigile hellenismi aja filosoofia koolkondadele. Erinevad nad üksteisest oma hinnangult inimese võimalustele. Poliitiline riigikorraldus ei kuulu üldise hinnangu kohaselt aga enam sellesse valdkonda, mida inimene piisavalt kontrollida suudaks. Hellenismiaja maailmamõistmist iseloomustab üldine ettevaatlikus kõige suhtes, mis puudutab inimese suhtes välist maailma. See “ala”, mida inimene tõesti kontrollida suudab, paistis taanduvat üksnes omaenda hingele – selline on vähemasti stoa õpetuse hinnang inimese olukorrale.
annaabi.ee 
