Nahk on inimese tundeorgan, mille kaudu tuntakse valuaistingut, puudutust, rõhumist, vibratsiooni, sooja ja külma. Peale selle täidab nahk sekretoorset ja ekskretoorset ülesannet. Inimese higi keemiline koostis muutub sõltuvalt inimese üldseisundist ja eritatava higi hulgast. Näiteks haigestumise korral, kui häirub ainevahetus, ilmuvad higi koostisesse seal tavaliselt mitteesinevad ained (suhkruhaiguse korral suhkur). Higi aitab organismil vabaneda arseenist, joodist, broomist, hiniinist jt. Naha pinnal higi ja naharasv segunevad ja moodustavad nn. vee rasva emulsiooni õhukese kihi, mis aitab säilitada normaalset nahapinna füsioloogiat. Nii higi kui rasunäärmete tööd reguleerivad närvisüsteem, suguhormoonid, harknääre ja neerupealiste koor. Naha kaudu toimub ka hingamine. Võrreldes kopsudega on see küll väike, 1/180 tarbitavast hapnikust ja 1/90 eritatavast süsihappegaasist. Naha kaudu eritub ööpäevas 800 grammi
) tööle asudes pettus ta kiiresti tolleaegse arstiabi võimalustes haiget aidata. Sagedased klistiirid, aadrilaskmised ning ravi väävlisalvidega pigem nõrgestasid, kui tervendasid kurnatud organismi. Lõpuks loobus ta oma praksisest ja hakkas tõlkima teaduslikke raamatuid. Hahnemann kontrollis ja tõestas, parandas ja avardas tõlgitavat materjali ning pälvis tolle aja meditsiiniringkondades suurt imetlust ning lugupidamist. Tõlkides W.Culleni Materia Medica ´t, kus oli juttu hiniinist malaaria ravimisel, tekkis tal aine vastu huvi ning ta korraldas eksperimendi, kus võttis mitme päeva jooksul hiniini. Selle tulemusena ilmnesid Hahnemannil malaaria haiguspildiga sarnased sümptomid. Peale katset tuli Hahnemann välja teooriaga, et aine, mis tervel inimesel võib põhjustada teatud haigusnähte, saab nendesamade nähtudega haige hoopis terveks teha. Idee ei olnud tegelikult uus. Selline meetod oli tuntud juba pea 2000 aastat varem Hippokratesele
Teistkordse destilleerimise ajaks lisas ta piiritusele naturaalsed maitseained ning sai tulemuseks täiusliku, värske lõhnaga kuiva joogi, mis erines oluliselt teistest tollastest kadakanapsidest. Dzinni maine rehabiliteerimisele kulus siiski aastaid ning üksjagu teeneid on sealjuures ka Briti koloniaalarmee sõduritel, kes tegid London Dry tuntuks kogu maailmas. Avastanud, et malaaria vastu aitab hästi India toonikuna tuntud segu gaseeritud mineraalveest, suhkrust ja hiniinist, lisasid nad sellele veel veidi London Dryd ja said suurepärase värskendava joogi, mis aitas neil trotsida troopikapalavust ning haigusi. Brittide retsept levis kiiresti ja on tänase päevani ülemaailmselt tuntud. Pikapeale muutus Gordoni meetod standardiks, mida järgisid teisedki tootjad. Dzinni triumf saabus koos kokteiliajastu algusega I maailmasõja päevil, mil elavnes laevaliiklus Atlandil ning pikki tunde teejoomise ja õhtusöögi vahel sisustasid suurepärased
a jõudsid John ja Richard Lander välja Nigeri deltani, aga läks veel kaua aega, et kaupmehed sinna jõudsid. Peamiseks põhjuseks oli sealjuures malaaria, millest oli keskajal nt räägitud, et seda põhjustavad soised aurus ning kuuvalguse käes magamine. Kui 1850. aastatel võeti kasutusele hiniin, kaitses see eurooplasi malaaria eest ning mitmed piirkonnad, kuhu varem ei julgetud minna, avanesid maadeavastajatele. Mitmed ekspeditsioonid on saadetud kirjeldustest, kuidas seiklejad olid hiniinist pilves, sest nad ei osanud seda doseerida. Aafrika siseaalade uurimise kõige olulisem etapp jääb perioodi 1840-1870, kui tegutses nt D. Livingstone. Mees, kes uuris eelkõige Kongo jõge, ooi Henty Morton Stanley (1841-1904), kes oli selles mõttes uue põlvkonna maadeavastaja, sest ta polnud enda ekspeditsioonidel kantud kõrgemast ideest ja teadis, et ta esindab Euroopa riikide, täpsemalt Belgia, huve. Ta tegi mitmeid ekspeditsioone aastatel 1869-1889 ning tänu
annaabi.ee 
