Jah, novembris on õitsele löönud varajane kevad ning esineb nii mõnigi õnnetu armulugu. Seegi on raamatus olemas. Teos on üles ehitatud kalenderpäevaraamatu sarnaselt. Iga peatüki pealkirjaks on kuupäev. Tundub, nagu oleks keegi asjaosalistest päevikut pidanud, kuid end targu tegevustest välja jätnud. Siiski ei tule tegevuse jooksul ilmsiks mingit progressi või silmnähtavat arengut. Võiks ikka arvata, et kord seebi üledoosi saanud hingevaakuv sulane enam teist korda mõisasse lillelõhnalist asjandust sööma ei lähe. Jääb vaid loota, et Kivirähk jutustab meile edasi ka detsembri, oktoobri ja kes teab, võibolla ka järgnevate kuude seikluseid juba tuttavaks saanud külarahva elus. Samuti annab tunda väike keelekasutuslik apsakas. Arvata võib, et 300 aastat tagasi ei esinenud veel nii mõningaid ebatsensuursed väljendeid. Üldjoontes võib siiski julgelt väita, et "Rehepapp" on
Rahapuudus on nad proua Vauqer´ majja kokku viinud. Realistlikule romaanile tunnuslikult käsitletakse teoses nii pansioni sisemist kui välimist ilu ja majas asuvate esemete põhjalikku ekspositsiooni. Juba tegevuspaikade välimus ise peab lugejas vastumeelsust esile kutsuma: määrdunud ja veiniplekilised siidrätikud, vastikud gravüürid, roheline ahi, seinalambid, millel tolm seguneb õliga, mööbel mis on: pragunenud, praakunud, logisev, puretud, käsitu, jalutu, vigane, hingevaakuv. Väljanäitust laiendab värvikas pilt pansionäridest: mehed kandsid kuubi, mille värv on muutunud kahtlaseks. Kulunud pesu, riideid, mis olid viimasel äärel. Naistel olid kleidid, mis olid pleekinud. Olenevalt east on pansionärid kas ajutiselt või igaveseks sellesse vaesesse Ladina kvartalisse surtud. Vauquer´i pansioni elanikest tõusevad romaani peategelasteks endine nuudlivabrikant Goriot, õigusteaduskonna üliõpilane Rastignac ja sunnitöövanglast plehku pannud Vautrin.
ristisõdadesse ja paljusse muusse (Prinz 2006: 169; 172; 187). Bernard jäi Clairvaux' abtiks kuni oma surmani 1153. aastal (Lawrence 2001: 173), kuid rahulikku mungaelu õnnestus tal kirikupoliitilise aktiivsuse tõttu elada vähe (Prinz 2006: 164). Clairvaux Bernard on "üks kõrgkeskaja paeluvamaid figuure" (Prinz 2006: 19), kes kuulutati juba 1174. aastal paavst Aleksander III poolt pühakuks (Prinz 2006: 159). Ilma Bernardita oleks Citeaux klooster olnud hingevaakuv ning ilmselt vajunud tähtsusetuks (Tobin 1995: 46). Samal ajal on oluline mitte unustada, et Citeaux kloostri kujunemisel oli väga oluline roll ka asutajaabtidel ning Stephen Hardingul (Prinz 2006: 164). Assisi Franciscus 12. sajandil oli hakatud hukka mõistma kiriku ja ordude jõukust, kritiseeriti täissöönud palvevendi, ebakasinalt elavaid preestreid. Oli inimesi, kes valjuhäälselt nõudsid tagasipöördumist evangeelse vaesuse juurde, näiteks Petrus Valdes. (Prinz 2006: 242-
annaabi.ee 
