ebaõiglane. Toimingud muudavad inimesi -- igaühe võimuses on midagi teha või tegemata jätta. Just tegutsemine näitab, missugune inimene ollakse. Aristoteles selgitab seda põhimõtet näitega lenduvisatud kivist: seda ei saa küll enam kätte, kuid viskamine ise oli enne enda otsustada -- seega tegevuse lähtealus on inimeses endas. Seega vaatab Aristoteles uutmoodi ka vastutuse küsimust, seostades selle inimese endaga. Inimest ei halvustata ega häbistata nende keha-- ja hingepuuduste pärast, mis temast ei sõltu (näiteks kui inimene on sünnilt või õnnetuse tõttu vigane või pime) -- siis tuntakse pigem kaasa. Küll aga halvustatakse joomisest ja ohjeldamatusest tulevaid pahesid, sest vastav käitumine sõltub inimesest endast. Seega ei määra moraalse või ebamoraalse käitumise ära mitte seadused või jumalikud määrused, vaid inimese enda käitumine ja valikud. Eetiline käitumine pole antud inimesele sünnipäraselt, see ei ilmu ka mehhaaniliselt
eetikateooriat. Käsitlus inimese vastutusest on Aristotelesel Platonist erinev. Platon väidab, et inimene ei ole loomult halb ega paheline omal vabal soovil. Arostoteles arvab, aga täiesti vastupidiselt. Ta arvab, et inimese soov toimida ebaõiglaselt on tema enda tahe. Igaühe otsustada on mida teha või tegemata jätta. Inimest halvustatakse joomisest ja ohjeldamatusest tulenevate pahede eest, mis on tema enda otsustada, küll aga mitte inimeste keha- ja hingepuuduste pärast, mis on tingitud puudest. Järelikult ei määra morlaaset ja ebanormaalset käitumist ära mitte seadused või jumalikud määrused vaid inimesed ise. Kahe suursuguse antiikaja filosoofi teooriate üle võib juurelda lõputult. Kuid eelkõige tuleb silmas pidada, et Platon oli Aristotelese õpetaja ja kuigi nende teooriad on kohati erinevad. Aristoteles tegeles paljuski Platoni teooriate edasiarenduse ja paremaks muutmisega. Mina isiklikult kaldun rohkem
Tegutsemine näitab, missugune inimene ollakse. Selle kohta on Aristotelesel illustreeritud näide lenduvisatud kivist: kui kivi on kord visatud, ei saa seda enam mittevisata, kuid kivi viskamine oli indiviidi vastuvõetud otsus. Aristoteles vaatab uutmoodi ka vastutuse küsimust ja seostab selle inimese endaga. Inimest halvustatakse joomisest ja ohjeldamatusest tulenevate pahede eest, mis on tema enda otsustada, küll aga mitte inimeste keha- ja hingepuuduste pärast, mis on tingitud puudest. Järelikult ei määra morlaaset ja ebanormaalset käitumist ära mitte seadused või jumalikud määrused vaid inimesed ise. Kahe suursuguse antiikaja filosoofi teooriate üle võib juurelda lõputult. Kuid eelkõige tuleb silmas pidada, et Platon oli Aristotelese õpetaja ja kuigi nende teooriad on kohati erinevad on Platoni mõju Aristotelese filosoofiale vaieldamatu. Aristoteles tegeles paljuski Platoni teooriate edasiarenduse ja paremaks muutmisega.
annaabi.ee 
