31.12.2008 seisuga on Eestis 3 442 kaitstavat loodusobjekti, sealhulgas 948 kaitseala (5 rahvusparki, 129 looduskaitseala, 149 maastikukaitseala, 117 uuendamata kaitsekorraga ala, ning 548 parki ja puistut), 343 hoiuala, 949 püsielupaika, 1197 kaitstavat looduse üksikobjekti ning 5 kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavat objekti. Ühtekokku hõlmavad need alad 1 517 000 ha, sellest maismaa pindala 779 000 ha. --- Kui palju meist on unistanud teinekord rahust, vaikusest ja looduse hingematvast ilust enda ümber? Ma arvan, et kõik. Kahjuks pole aga tänapäeva kiire elutempo juures just palju aega, et sõita linnast välja mõnda looduskaunisse kohta ja lihtsalt nautida seda, mis meie ümber on. ---- Eestimaa on enamasti madal ja tasane ning soode poolest maailmas teisel kohal. Ainult lõunas muutub maapind künklikuks ja vaade avaramaks, siin on Eestimaa mäed, neist kõrgeim on Suur Munamägi (318 m). Lõuna-Eesti vabanes peale viimast
Fred Jüssi on öelnud: „Kui sa tahad leida midagi uut, siis käi vanu radu“. See raamat oli äärmiselt huvitav ja mõtlema panev. 2 Katkendeid Fred Jüssi esseedest raamatus „Mister Fred” Nägin Eestit Selleks, et vastata küsimusele, mis teeb Eestist Eesti, peab nägema Kõrvemaad. Ja mitte ainult. Veel peab mäletama kaheksateistkümne-aastase nooruki esimest muljet Pühajärve hingematvast ilust ja jälgmina sadade nahkhiirte lendu suveöös jõe kohal Suure Taevaskoja kalju all. Ja rändama Emajõe suudmeala soodes ning Alutaguse rabades ning vanades metsades. Õigupoolest oleks tore veel niita hästi teravaks käiatud vikatiga lõhnavat heina mõnel Hiiumaa või Ridala kandi puisniidul ja sõita jalgrattaga Vooremaa ning Saaremaa teid. Hea oleks ka seilata pisikese purjepaadiga Väinamere laidude vahel ja istuda mõnedki päevad Vilsandi kaljudel varjetelgis, et vahtida linde
surmast, veel ühe käänaku lisandumisest elujoone lakkamatule edasiminekule, kuid keegi ei tea, millal toimub saatuslik katkemine ning hääbumine uttu. Lumi on ohutuli, kannab viirastusi ja õudusunenägusid." arvab K. Väli "Vaata lumepilvi, ole nagu need. Neil ei ole südant, pole elulugu." Iga talv ja kevad on äkiliselt ootamatu oma näiliselt rutiinses tulekus, meenutavad meile Viivi Luige luuletused. Kevadesse astudes pagetakse talvehämust ning hingematvast rusutusest, kuid igale uuele puhkemisele vastu minnes teame, et midagi on jälle lõplikult kadunud, kättesaamatuks muutunud, möödunud. Ajatuksumise ja tuleviku olemasolu on samas pidevalt küsitav, kas me äkki ei seisa hoopis paigal, kas me ei otsi olematut, ei oota tulematut. Küllaltki tähendusrikas on kogu esimene luuletus, mis on üks vähestest suvelugudest, luuletus, mida enamik on kooliajal lugemikust näinud, ehk pähegi tuupinud
annaabi.ee 
